jeebus

Niisiis on nyyd möödas see segane pöörane ja tore nädalavahetus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuigi veidi hiljem võibolla räägin ka.

Juttu tahtsin alustada hoopis sellest, et neljapäeval lähen jälle Tartu maile. Mhm, jälle. Kolmat korda selle kuu nime sees. Põhjus, mis tänasest meil poes myygil ka on, ei ole seda kolmesadat krooni tegelikult väärt, mis sõiduks kulub. Tunnistan kerget pettumustKuigi, kui on ilus ilm, siis võibolla kulub ainult 150. Plussid, miks ma ei ootagi et see seda väärt oleks, on järgmised: yritus toimub neljapäevasel päeval. Äkki tähendab see just sobivat isikkoosseisu, et võiks valmis saama pidava vöö vööle panna. Teiseks, kui ilm lubab, saab sellest järjekordne rynnak mu liiga koduse kylje vastu. Ja kolmandaks näeb seal häid inimesi, kes laulda mõistavad. (Ma avastasin eile õudusega, et ei mäleta isegi seda punaste paeltega kiigelaulu nii hästi kui tahaks, st, pooled värsid on kadunud ja viis ka.)

Ja et elu on ilus sest kevad on õues.

Tartu juhtumistest: kõigepealt oli haldjate uusaasta. Siis oli rahvamuusikapäev. Siis oli kylm ööbimine. Siis oli veidi molutamist ja häid sooje kukleid. Siis oli päike ja pitsa Toomemäel. Siis vahepeal oli Egle ka. Siis oli palju koeri. Sääraseid naljakaid, kes on hõredad oma pikkade jalgade ja õblukese kerega. Siis oli Kassinurme. Vahepeal tuli peavalu. Siis läks yle. Siis oli naljakas udu. Ja siis oli lõpuks ometi Tallinn. Loetelu edenedes detailitäpsus kasvab, nagu näha. Nii kipub mul kõigi loeteludega olema. Aga ilm on ikka veel ilus, kuigi ma olen poolmagamatane. See tähendab kylmavärinaid ja kehvenevat enesetunnet.

Päikest!