eluke

Jutustada võiks sellest, kuidas ma võõra ingliskeelse naisterahva Kompressori juurde aitasin (teed ei suutnud juhatada, nii et võtsin ta sappa ja viisin koale, Vabaduse väljakult) ja mõned linna legendid rääkisin (noh, legendid linnast, mitte need tänapäeva muinasjutud... ei kirjuta valesti:D).

Jutustada võiks sellestki, kuidas ma olen pooles paanikas, sest roheliste kaantega pisike taskuelukas, mis sisaldas poolt mu elu ja miljonit vajalikku telefoninumbrit, on kuhugi kadunud.

Ja rääkida võiks ka sellest, kui äge on hommikul jalgsi tööle minna, kuidas see raha säästab, närve hoiab ja tervisele hea on.

Rääkida võiks isegi sellest, kuidas ma vahepeal linnas ikka yhte või teist inimest näen ja aegajalt töö juures närvi lähen (kui nii leebelt saab nimetada seisundit, kus käed-jalad all värisevad ja pulss peksab nagu oleks maratoni jookst).

Võibolla võiks lähemalt rääkida ka kogu sellest tulevast nädalavahetusest koondnimega Mytofest ja miljonist pluss yhest asjast mis selleks veel vaja teha on.

Ei teeks paha jutustada ka sellest, kuidas ma yhest kassa-arvutist enda luuletuse taasleidsin (sirgeldan sinna mõikord õhtuti midagi, enamasti korjan kohe pulga peale ära... See aga oli juba poolest pärnakuust seal, ime et keski avastanud pold...)

Jutustada võiks isegi mehest, kes mulle töö juurde tuli ja teatas, et on eksortsist ja mis ta siis tegelikult oli.

Aga tegelikult ma ei tea, ei tihka, ei jaksa, viitsi ega jõua. Ei tea, kas hakkab see märkmikukujuline nali ennast ammendama?