raamatutest ja veidi veel

Miski unitõbi on mind tabanud. Laseks kohe iga päev (või siis, eksole, öö...) nii 13-14 tundi jutti ja ylejäänud aja pysiks hea meelega kodus, jooks kuuma teed, loeks häid raamatuid ja võibolla teeks vahelduse mõttes veidi näputööd. Ideaalne oleks, kui seda saaks veel läbi viia kaminaga varustatud paigas. Reaalne on, et ei saa yldse.

Kooli ja töö kokku pooleteistkordne koormus sööb läbi. Kaalusin hommikul siiralt tööle lihtsalt mitte ilmumist. Õnneks tegelikult asi veel päris nii hull ei ole - see mõte oli, nagu ma kymme minutit ja Battery hiljem avastasin, tingitud põhiliselt eilsest, peaaegu magamata ööst. Lugesin põnevuskirjandust, mille Varrak oli ilusasse kõvade kaantega pakendisse pannud ja mida töö juurest laenata õnnestus. Milleniumi-triloogia teine osa läks lups! poole ööga läbi, kella sydaöö aegu alustasin, viiest pugesin unemaale. Ei jõua kolmandat ära oodata, aga endale ei ostaks. Suured paksud ja kallid on. Soome keelde on kolmas juba tõlgitud, eesti keeles pidi luureandmate järgi kusagil jaanuaris toimetamistöö hakkama selle kallal. (Andmeid jagas lahkelt K. Kaer, kes käis meile kõigile ilmuvaid raamatuid tutvustamas. Sellised yritused toimuvad ikka aegajalt meil enne tööpäeva algust. Nende kirjastuse omad on yhed huvitavamad, teised enamasti loevad maha juba varem saadetud teksti iga asja kohta.)

Loengud on väga huvitavad, eriti "Sissejuhatus erialasse"- asjad, kus näidatakse kaugelt ja antakse nuusutada erinevaid hiljem lähemalt torgitavaid harusid. Aga et raamatute juurde tagasi jõuda, peaks ära märkima, et loen uuesti läbi Hea Eesti Kirjaniku teoseid, valikuliselt. Ja mõtlen sinna juurde ikka sellest kolmkordkolmest, mis tuleks ära lahendada. (Jah, E., kui sa seda loed, siis sa arvad õigesti, kellest ma räägin:D) Ainult et kas olen mina rumal ja tähelepanematu või ma vaatan valesse kohta või muud, see ei paista ilusti klõpsadi kokku sobivat. Ei leia neid yhiseid jooni 1.2, 2.2 ja 3.2 vahel näiteks. Ometi võiks ju nagu oodata ja uskuda, et need on olemas. Tundub, nagu peaks seal siiski midagi olema.

Yhte teist elu juures oluline olnud kirjanikku loen ka, tykkhaaval jupphaaval raamathaaval. Ei teadnudki, (häbi tunnistada, lollus tuleks maha vaikida või kuidas see oligi, aga see on mu vaba märkmeraamat, endale tunnistan kyll...), yhesõnaga, ei teadnudki, et isand G. nii palju novelle ja juppasju kirjutanud on. (Juppasi võiks keerulisemalt öeldes olla näiteks "romaan novellides" või midagi muud sama kõlavat.) Vähemalt selle põhjal, mida ma raamatukogus nägin, paistab suisa enamus olema novellikogud ja nendega tutvumise ees mul on veidi hirm. Õnneks on vähemalt yks pealkiri veel enne ootamas, millest ma tean, et ta mitte novellikogu ei ole, enne kui nende juurde peaks asuma.

Miks ma seda kõike teen? Ettevalmistuseks? Pigem arvan, et mitte. Lihtsalt... loll on loll olla. Keel on neil ilus, saab igasuguseid huvitavaid võrdlusi, lausemalle, kujundeid laenata. Kuigi eks omajagu nostalgiat ja minevikuparandamist on seal ka. Sellist tyhja, mõttetut tyypi. Põhiliselt siiski tahan lihtsalt ennast harida.

Aga kui juba oktoobri Eesti valgusolud sellist unekust tekitavad, (ja kust mul siuke nähtus yldse kylge on tulnud, varasematest aastatest seda justkui ei mäleta), siis ei taha mõeldagi, mis tuleval aastal samal ajal võib saada. Ega ma muidugi ette ei tea, mis yldse saama peaks, aga see konkreetne kui on siiski väga köitev mänguasi.