veel midagi

Vahepeal tabasid mind Hallus ja Masendus, ning kahjuks pole nad siiani kuigi kaugele jäänud. Õues on sygise kõige vastikum osa, kylm, tuul, vihm. Talveriietega käimiseks oleks veel justkui liiga soe, aga kevadsygiste asjadega hakkab khylm. (Nii, ilmnes, et ma ei tohiks ekraanile vaadata, kui imelikke sõnu kasutan. khylm ei näe eestikeelse sõna moodi välja, yldse mitte.)

Mis ma siis täna tegin... tööd tegin, mida muud. Aga sõrmed on ikka veel jäätykid ja varbaid ähvardab sama saatus. See on see osa sygisest, mida ma ei salli, puhas porikuu tõesti.

Koolist ma ei taha rääkidagi, sellega on kõik jälle nässus. Või siis ikka veel, sõltuvalt kursisoleku astmetest.

Aga kolmapäeva ootan, nagu ikka, ainult veidi suurema innuga seekord.

Polegi midagi öelda tegelikult, lihtsalt viimatine tekst oli ajast maha jäänud.