raamat-elu-raamat

Mis teema on selle elu ja raamatu vahekorraga? Võimalus ennast kirjandustegelases ära tunda tuli mulle esimest korda pähe kunagi ammu, aga on tihemini minuga koos käinud viimased poolkolmat aastat. Kasuks on see tulnud mõned korrad-hetked-äratundmised, aga ennast ma leidnud ei ole. Väga meeleheitlikult pole otsinud ka - sest kuiväga ka tahta, ei ole ykski tegelane kunagi päris ydini mina, ja kui kelleski kirjanduslikus ennast nägema hakata, jätab see oma toonid ka maailmapildile kylge. Muutub omamoodi filtriks, läbi mille maailma tajuda, sest yhes või teises olukorras tuleb ikka pähe kysimus "Aga mida TEMA teeks?". Ja võibolla analyysid yhte või teist oma tegu, võrdled tegelasega, pead ennast paremaks või halvemaks või... See tundub mingit sorti maski, aga mingis mõtes ka elu elamise retseptina. Elada kaardi järgi - siis läks ta sinna, siis rändas ta niimitu aastat ringi, siis tuli koju ja leidis õnne. Või siis leidis õnne ainult korraks, sest mis peale jutu lõppu sai, ei tea ju keegi.

Ja jälle jookseb mõte tagasi sinna, et kas saab millegi eest põgeneda, peitu pugeda, kui minna kuhugi, kus sellesse ei usuta? Mõnes kirjandusilmas kyllap saab - Prätsu juures näiteks, võibolla ka Zelazny ilmas. Aga siin kus me kõik elame? Võibolla saab natukeseks peitu pugeda, aga mind ei kutsu uskuma, et see millestki päästab.

Tundub palju parem elada oma elu ilmse eeskuju või kirjandusliku sugulaseta, võibolla isegi (eriti ambitsioonikas plaan) nii, et peale surma hoopis sust endast legendmuiasjuttraamatuid kirjutataks. Aga mitte selle sihiga, vaid lihtsalt olla. Teha seda, mida ise õigeks ja sobivaks pead, nii hästi kui võimalik, ja ooamata, et keegi teine sellest vaimustusse peaks sattuma. Sest kiitus hästi tehtud töö eest on kyll magus, aga hästi tehtud töö, ykskõik mis ta siis on, peas olema kiitus iseeneses.

Oeh. See mõttelõng kokku keritud. Kust kõik see tuli, ei tea, ja ehk polegi oluline. Tegelikult põen hetkel kerget motivatsioonikriisi ja läbisaamatust arvutiprogrammidega. (Kuna mõte jooksis asja juurde ja arvuti oli ka käepärat, lahendasin programmiprobleemid siinkohal ära. Ma olen tubli. Aga motivatsioonimured jäid alles.)

Mingeid teisi mõttelõngu on ka, aga las nad olla, kyll nad omal ajal tulevad.

Sain täna juhtumisi kokku jälle yhe vana tuttavaga, keda viimati nägin väga lyhidalt enne seda, kui Tartust Tallinna elama asusin. Ilmselt on tegu mu elu kõige rohkem muutnud inimesega ja ma olen talle selle eest elu tagumise otsani tänulik, aga aegajalt võib ju kokku saada ja vanu aegu meenutada ka.

Mõned muud mured on ka, kardan vaikselt, et tekkimas on uus inimsõltuvuse juhtum. Asjad ei ole minu jaoks enam päris nii lihtsad kui nad kunagi varem olid. Liiga lihtne on jääda headesse kohtadesse pidama ja sinna tagasi igatsema, selle asemel, et oma ellu häid kohti ja aegu ja inimesi juurde tuua. Aga need asjad ei ole veel tõsised.

Raamat: viimati lugesin läbi Amberi tagumised viis lugu. Täna käisin siis raamatukogus ja varustusin hulga uute asjadega. Kuna vahepeal on kodune raamatukogu ka eesti autorite teostega märgatavalt täienenud (minust sõltumatult), sattus laenutatute hulka ka yks, mis nyyd kodus olemas on (ja mida enne ei olnud). Tegemist mu nyydseks juba arvatavasti absoluutsete lemmikute hulka kuuluva "Piiririigiga", mida tuli tuju uuesti lugeda. Viimati tuletas ta end meelde keset sydavat sygaööd autoga bensiinijaamas istudes, kui nina alt yks neist trammidest mööda sõitis. Sain sellise mälestustetulva enda pihta, et pooleldi õudne hakkas - kui mõnes kohas ja asjas on nii palju vanu asju kokku langenud, kipub ilm seal õhedaks kuluma ja vanad varjud kergemini välja tykkima. (Et vältida siinkohal sõna varjukujud, mis oleks kyll väga sobiv, aga kannaks liga palju lisaviiteid ja kõrvalisemaid tähendusi kaasas.)

Voh. Saigi yks postitus, mis oma peakirjast enam-vähem kinni peab. Ometi kord.