Märgin ära, et järgmine mõistetavaks muutunud asi või "avastus" on fakt, et mitme raske yleõlakotiga on tunduvalt lihtsam joosta jalgu "imelikult" loopides.
Tegelikult lugesin mõnda sissepõiget yhte siiamaani kohutavalt põnevasse mõtteilma. Võibolla poleks pidanud. Tugevalt tuli meelde, miks täpselt ma olen praegu selline nagu ma olen ja millest ma tõenäoliselt ilma olen jäämas. Hea kyll, mitte jäämas, vaid jäänud, oleks korrektne öelda. Ja miks täpselt see nii ebaloomulik tundub. Ja veel palju selliseid meeldetuletusi tegelikult, yks miks teise otsa ja lõpuks miks, miks kyll.
Lugesin mõnda neist asjadest ja tundsin seda vana tuttavat kylmsinist kätt kusagilt seest (sydame?) ymbert kinni haaravat.
Sellest, kuidas ja kus ma erinevaid asju tunnen, paari sõnaga, et see väga jabur ei tunduks:
- meel (vaim, mõistus) on peas. See tegeleb mõtlemise, loogika ja muu sellisega.
- hing on umbes selle koha peal, kus ribid yksteist lahus hakkavad olema, keskel, kus rinnak? lõppeb. Päikesepõimiku ylemises tipus umbes. See tegeleb maailma tajumise ja sellele vastu kajamisega, mh. intuitsioon ja selline kraam.
- syda on seal kus ta ikka on, ja seal elavad emotsioonid.
Väsitav on. Hästi väsitav on pidevalt sellele asjale pihta saada, kogu aeg saada mingeid tõendusi-infokilde sellest, kuidas mul ei ole mingit mõtet loota-tahta-arvata. Ma ei taha enam sinna kohta löödud saada. Aga ikka saan. Kyllap need armidki (sõrmede peal) näitavad mignis mõttes täpselt sedasama - on kyll valus, aga see ei ole veel põhjus alla anda.
Eks see ilmselt on vale. Väga tõenäoselt laheneks asjad kuidagi hirmus kiiresti ja korralikult, kui ma "lahti laseks". Aga ma ei suuda ennast veenda, et ma selle lahendusega rahule jääda suudaksin. See mõte on lihtsalt niivõrd vastu. Kajab valesti kylge kõigele sellele, mida ma hinges tunnen. Loll lugu. Aga ma ei oska kuidagi teistmoodi, veel hullem - ma ei saa aru, kuidas saab teha midagi, mis ei ole hingetahtmisega kooskõlas. Selles osas on pyha mõistmatus ja see teeb mõne võibolla hea nõuande järgimise veel raskemaks, ei, noh, õigem oleks tegelikult öelda samahästi kui võimatuks - sest ma ei hakka ju katsetama teha midagi rasket, mis tundub absoluutselt ebaloogiline.
Veidi teisel teemal: kooliga on perse majas. On ilmselt vaja, et keski võtaks ja sakutaks-raputaks mind yles ja tegutsema, aktiivselt tulemusi nõudes ja piitsaga seljas elades. Emotsioon selle puhul kohutavalt ebameeldiv minu jaoks, aga see võib olla ainuke asi, mis mind millegiga tegelema paneb. Ma mäletan täitsa hästi, kuidas ma ärritusin hirmus mitu aastat tagasi Kompressoris pannkooke syyes apelsinimahla kõrvale, kui ma pidin _nyyd ja kohe_ helistama läbi inimesi, kes hakkaksid telki õmblema. Panema kokku ajakava, kuidas ja millal asjad tehtud saavad. Ja kõik muu juurdekuuluv. Ma vist peaaegu et hakkasin seal nutma. Ärritusest. Nurkaaetusest. Ehtsast tigedusest selle pihta, et mult nõuti midagi, mis paistis yle jõu käivat. "Kuidas sa siis aru ei saa, ma ei oska seda!" Aga tegin ja sain valmis ja olin muidu tubli (tänu jäi muidugi mm... kadunuks ilmselt). Ta kohe oskab nende nuppude peale vajutada, kust ma ärritun ja võibolla midagi kasulikku produtseerin mingist imelikust emotsioonist. Oskab, seejuures, ikka veel, nagu viimati tõestati, kui lipnik Säde pidi valloonide peale karjuma. Aga ma olen vahepeal hakanud aru saama, kui meeletult palju energiat ja aega võtab kellegi selline kupjamine, nii et tegelikult ma tean täitsa hästi et ise peaks hakkama saama, ega oota kellegilt enam sellist jõukulu.
Tahaks teada, mis siis tegelikult saab, kui ma muudkui jäängi jonnima omal teemal. Aga teada ei saa, sest kui öeldakse, et midagi head ei saa, võtan ma väga tõenäoliselt pähe, et see väide sellises kontekstis on lihtsalt järjekordne takistus, millest tuleb yle jonnida, et ikka saaks. Ja nii ongi asjad kuidagi ummikus ja mina neid omal käel lahti võtta ei oska.
Käis läbi uitmõte: äkki peaks yritama sel teemal kuidagi suhelda yhe tutvuskonna keskmisest (mis ei ole kuigi suur, tegelikult) vanema tuttavaga. Lihtsalt, et saada alternatiivset pilku. Ja vajadusel tuleb muidugi vahepeal keelt määrida, sest arvata on, et esimese hooga ei tule mõttest ka mõlema osapoole heal tahtmisel midagi mõistlikku välja, selleks olen ma lihtsalt liiga "postiotsatõstjat tõugu".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar