Niisiis, siht on liikuda rongiga Tartust Tallinnasse. Rong on vanavõitu ja ääreni täis. Mind pannakse istuma kõige ette, õue. Esituuleklaasi aknaplekile põhimõtteliselt. Servake pole piisavalt syav ja nii ma siis olen seal, liigutadagi ei julge, kukun veel otse rongi alla. Silmanurgast pilun, ega kusagil yhtegi käepidet ega midagi ei ole, aga puuduvad needki.
Rong on aeglane ja teeb tihti peatusi, järgmine neist näeb välja nagu yks rongijaam Taanis, (Detektiivitöö GoogleEarthiga näitab, et linnakese nimi on Tønder), ja seal kohtan kahte klassikaaslast, yhte ydrukut (keda täpselt, ei teagi...) ja Mikku. Mikk on vahepeal hakanud miskiseks rongijaamaasjapulgaks ja vihjab mulle, et käepide on pea kohal - ongi nii. Meenutab kujult ja logisevuselt nende lainelise pinnaga ahjude uksekäepidet. Aga kuna rong teeb pisikese peatuse, otsustan maha hypata ja heade inimestega tassi kohvi juua, sealsamas jaamas.
Kohvik on kena, laudadel kleenukesed metalljalad ja marmorilaadsed plaadid, kõik see peenikese kruusa peal. Toolid ka stiiliga sobivalt metallist. Aga jõuame siis vaevu maha istuda, kui rong puhub vilet ja sõitma hakkab, mina jään maha. Meeleolu oli sealkohal selline ohwell, kuidagi ikka saab. Palun siis kohalikku inimest Mikku, et kuspool see maantee siin on, kyll keegi mu ikka peale võtab. Tema aga ei taha sellest kuuldagi, ikka et "Otsime sulle vähemalt mõne bussigi siis, kus sa sedasi ikka lähed...". See teema vajub aga kuidagi suvaliselt kohvikusistumiseks ja vanade aegade meenutamiseks ära.
Ymber vaadates näen, et rongijaam on jõe ääres, kohe täitsa kalda peal. Jõgi on suur ja sinine, peaaegu nagu (Veel veidi GoogleEarthi, seekord tunduvalt vähem edukalt, aga paistb et) Kárášjohka, mis ta ka olla võib. Igal juhul jookseb kaldavees ringi terve ports inimesi (vaatan neid ylevalt, kõgemalt, kalda pealt.) Lehvivate seelikutega plikuskate on käes vitsad, millega nad jõge löövad, nii et see vitsa sihi pealt ära läheb (nagu Mooses läbi Punase mere), ja nad ise kuiva jalaga ringi joosta saavad. Aga nemad pole ainukesed solberdajad - on ka kahte tyypi meesterahvaid. Yhed on mustades-pruunides toonides, karvased ja tahmased (meenutavad Juunior-larbi primitiive), ja oskavad kätega kala pyyda - forelle ja lõhesid pyyavad sealt. Teised on veevaimud, suuremad, aeglasemad, ilmselt ka aeglasema taibuga ja nemad peaksid seda pyydmist tulevaimude käest õppima. Kõike seda seletab mulle lähemalt yks hea väljanägemisega tulevaim, (iilus blond poiss, hih), kes yhtlasi räägib ka sellest, kuidas tegelikult ei ole yldse tore neid kalu kätte saada, sest nad kõrvetavad. Seletab, kuidas "Ei ole valus otseselt, aga suriseb ja kirvendab. Ei, põnev ka ei ole, lihtsalt selline vastik tunne on, aga ilma emotsioonita (ja naeratab sinna juurde laialt ja sõbralikult)" Annab mulle kätt, et ma ka aru saaksin, mis värk on - tõepoolest, tunne on umbes samasugune, nagu oleks veidi aega tagasi nõgesega kõrvetada saanud. Mitte otse nyyd ja kohe, vaid just veidi varem.
Selline huvitav lugu siis. Oleks ju hirmus kahju, kui ma selle kohe ära unustanud oleksin.
29. detsember 2009
... uni
Kirjutas Tho umbes kell 17:15
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar