12. märts 2010

edasiarenduseks

Eelmisele selgituseks ja laienduseks ja põhjenduseks.

See oli reaktsioon yhele väga konkreetsele lyhiajalisele juhtumile, kus kokkusaamisele tulemise asemel magati see maha ja arvati siis, et äkki ei peaks yldse.

Laienduseks: kui on kokku lepitud, siis võiks ikkagi kohale tulla, kui just midagi väga tapvat vahele ei tule. Eriti, kui oled ise kokkusaamise ettepaneku teinud. Sest teine on oma plaane selle järgi seadnud. Mõelnud ja tegutsenud ja oodanud. Yhe või teise asja teiseks päevaks lykanud, kusagilt varem tulema hakanud või pool tunnikest aega viitnud, selle asemel, et muud teha (mida pahatihti enam ei jõua, kui kokkusaamisest on möödas veerand tundi, pool tundi ja siis selgub, et ei, ikka ei saa kohale tuldud). Viisakas, eksole. Või niisama ilus, hea ja mõistlik. Võimaikult vara teada anda, kui ei saa. Siis jõuab ehk veel midagi otstarbekat teha.

Samamoodi on, kui ma ootan näiteks seda, et yhendust võetaks. (Korduvalt juhtunud, aga ei ykski konkreetne juhtum hetkel.) Kui ma olen õhtul kodus ja ootan kõnet, siis ma ei tee samal ajal yhtegi asja, mida ma ei saa viie minuti jooksul pooleli jätta. Kahjuks on enamus päevakavasse mahtuvat just seda sorti, mida ei saa. Virtuaalse loengu saab kyll pooleli jätta, aga siis ma pean teda ikkagi hiljem uuesti kuulama, täispikkuses. Midagi ei pruugi meelde jääda, kui niiviisi jupitada. Ja kui ma pean siis yhte või teist kõnet kaks tundi ootama, on raisku läinud kaks väga tarvilikku tundi.

Veel: sarnastel põhjustel ei meeldi mulle yldse, kui mõni mu pikemaajalisem plaan kellegi teise jah-sõnast sõltuvalt rippuma jääb. Sellest sõltumatuid ettevalmistusi on kahjuks lõppeks siiski piiratud hulk. Hullemal juhul olen ma valmistunud mitmeks stsenaariumiks (kui on bussiga minek, peab olema seal kell see ja raha niipalju, aga kui on bussiga ainult tulek, kulub niipalju vähem - ja sellest lähtuvalt saan ma *täna* töö juures salati asemel sooja toitu. Kui ma saan auto peale, võib mul olla pakke niipalju, aga kui ma pean nendega veel kolm kilomeetrit kõndima, peab selle või tolle maha jätma, jne jne) ja lõpuks viimasel hetkel, kui oli teada, et saab autoga, heliseb viis minutit peale bussi väljumisaega telefon ja ma saan uue info, et ei, auto ikka ei lähe. Ja siis ongi hambad - ja ärdagu öeldagu, et pole põhjust.

Kuidas mu suvine hääletamine asjaga haakub, ma täpselt ei tea. Võimalik, et seal on kindaks punktiks, et varem või hiljem keegi mu peale võtab ja edasi viib. Aga võimalik, et ma lähenen suviti ja sellises mõttelaadis asjadele tyki maad teistmoodi. Igal juhul on see kindlust otsivale minule väga hea harjutus - vahepeal ilma läbi saada.

Kommentaare ei ole: