ei seda ega teist ega kolmandat

Runyat tuleb nimetada sellega seoses, et mul on nyyd natuke aega selline kiljuva fänni meeleolu - aga erinevalt eeldatavast (oh mis keel!) hoopiski yhe teise autori teise tegelase suhtes. Nimelt on ta leidnud yhe suurepärase pildi, mis tõesti meenutab Gaimani Morpheust. (märkus endale hilisemaks: vt. facebooki vastavat kohta) Viimasel ajal olen töö juures lugenud-vaadanud läbi (miks ei ole koomiksi tarbimiseks eraldi sõna?) kõik kymme Sandmani kogumikku, enne kui osad ära osteti. Mõni meeldis rohkem, mõni vähem, aga tegelased olid kõik viimseni liiga super. Ilmselt olen ma paljust veel ilma jäänud, sest seda lugu ei saanud ju nii vähe olla ometigi.

Olen laisk, ei lingi ega viita ega tee muud selleteemalist. Miks? Kogemata.

Esmaspäeval oli esimene ersa keele loeng niisiis. Mul oli suur hurraa, kuni meile paberid kätte jagati, Siis jäi hurraa natuke vaiksemaks, sest ma olin unustanud märkamata, et nad kirjutavad seda ju kirillitsas. (Peaaegu oleks öelnud: kirjutavad ennast vene keeles.) Mina kirillitsat hästi lugeda ei oska. Loen pikapeale kokku, mis kirjas on, aga pigem veerimise tasemel. Ei, ma ei ole selle yle uhke, aga kuidagi on nii läinud. Nyyd siis ilmselt hakkab oskus paranema. Loengukaaslaselt sain teada, et Tallinnas saab niisama ka igast huvitavaid keeli õppida. Selle asutise kaudu, millest ma parem eemale olen hoidnud, igaks juhuks. Ei olegi päris kindel, kes neil praegu pealik on, igastahes on see perekonnanimi liiga asjasse seotud, et torkima minna.

Esmaspäev oli yldse huvitav, kui see ikka oli esmaspäev. Ilmselt siiski mitte, sest eelmine postitus peaks õigupoolest ju olema tehtud pyhapäeval. No siis pyhapäeval ta tehtud sai. Esmaspäev kulus sisemisele itsitamisele (nagu viienda klassi tydrukud teevad) ja tänase ettevalmistustele (kuidas ma seda ytlen, mida ma ammu mõelnud olen? kuidas ma ytlen seda selliselt, et see oleks võimalikult vaba, kohustusi mittetekitav, aga annaks edasi mu unistusi ja arvamusi pluss teadet, et tegelikult on nende täitumine kyll suurepärane, aga ka täitumata jäämisel pole midagi katki?), aga kasutada ei saanudki. Igasugune vähegi mõistlikasjalikum suhtlus peaks viimasel ajal aset leidma pigem otse, ilma telefoni vahenduseta. Ma ei näe telefonis ju, mis nägu inimene on! Ei, sel puhul veebikaamera ei aita, liiga kalasilm on ja pooled olulised pisiasjad jäävad puudu.

Mis ei tähenda, et suur osa suhtlusest peaks telefonist ära kolima, lihtsalt olulisem osa. Kokkusaamisi on sel kombel endiselt hea kokku leppida. (Eriti neid, mille käigus ma yleliigsetest Akadeemiatest vabaneda saaksin, vihje-vihje!)

Olen tegelikult juba mitu päeva, kui mitte väga mitu, parajas plussmullis. Ise ka ei tea, aga kyllap see on kevadest ja päiksest. Ja teiste yle rõõmus olemisest. Ja sellest, et elu on yleyldse ilusavõitu. Kuidas mu elu saab olla muud, kui mind kiidetakse, kui mu lähedstel läheb hästi, kui mul on homseks kõik koolitööd tehtud juba nädal aega ja ma sain täna ka suure portsu paela valmis? Selle kuu eelarvest õnnestub pigem hästi kinni pidada, siiani. Ilmselt saan autokooli rahadest suurema osa ise makstud. Õues on soe. (Veel ei ole kuum.)

Aga kysimusi ja mõtlemiskohti on ka natuke, ja tera kurbust asjade pärast, mille juhtumise tõenäosus kolinal kukkus. Näiteks vajus arvatavasti päris ära tõenägu, et ma lähemal ajal pedaalideta rattale reisijaks satun (kurb ju!), samasuguseid asju juhtus ka yhe ja teise suvemõttega. Ma ilmselt (vaatab vastustootavalt ringi) ei saa eriti kellegile endast keset loodust teateid saata ega saada (kui neil seal idas levi on, aga miks ei peaks?). Mul pole enam kodust kuhugi põgeneda, kui asjad siin viltu jookevad. Kardetavasti hakkab ka koeral veidi kurvem elu olema, sest korralikult myrada ei saa. Kyllap on isa ka natukene nukker, aga ilmselt mitte väga. (Vana vihjas, et tal olid vanemlikud mõtted.)

Ja need, millest mul kohe päris kahju on - vaimne lähedus. See on yks koht, millega ilmselt võib tulla natuke probleeme - eelmised olid lihtsalt terakesed. Mul nimelt oli mulje, et ma näen teist inimest pigem lähedalt, kui mitte väga lähedalt. Enam nii ligidale nina pista ei saa - ei kõlba, pole mõtet ega viisakas. Sellest ma hakkan arvatavasti väga kõvasti puudust tundma, isegi kui see oli ainult näivus. Kojuootamine - tegelikult oli päris mõnus minna õhtul allkorrusele teleka ette korra yksinda, ootama. Kindlas teadmises, et mitte asjata. (Aga ainult mõnda aega. Tunnid ei ole enam tore mõõtyhik ja Tiigi tänava päevadepikkustele ootamistele ma siiamaani pigem ei mõtleks.) Kelle ymber ma nyyd hoolitseda saan? Kass ei kanna välja.

Ja kuhu ma nyyd kurja maailma eest poen? Õnneks ei ole maailm hetkel kuri, aga teadmine, et miskit annab selle vastu ette võtta, on ikkagi vajalik. Kes mind hoiab? Seisan ise kyll, aga kuklas tiksuv teadmine, et kukkumine ehk ei tapa, lubab julgeda hypata. See on ilmselt see kõige kurvem punkt.

Ei, ma ei ole katki, ma olen rõõmus. Ei valuta kusagilt. Aga tee ees tundub terav ja ohtlik, sest kui kedagi lappimas pole, kulutab ka lille õieleht ja liblika tiivalöök natuke. Nii natuke, et ei näegi, ei teagi - enne kui see paar osakest jääb puudu, et millegile suuremale ja tugevamale korralikult vastu panna.

Kas ma turvistan ennast rõõmu? Võibolla. Ma pole päris kindel, kas see kahe viimase päeva (seekord konkreetselt kahe viimase päeva) pidev peaaegu närvidelekäiv rõõmsameelsus on võlts, tehis või päris. Võltsnaeratus on jube olek. Vaatasin kunagi peeglist, kuidas see on, kui naerad, aga silmadeni ei jõua. Tehis käib siin selle kohta, et äkki see on tingitud ymbritsevatest tobedustest ja on maailma yle naermine (tralalalalalalalalalaa) või midagi sarnast, millel mu tegeliku olukorraga suurt pistmist pole. Päris... tahaks loota, et on yleni päris, sest mingi osa on. Mingi osa on kindlasti siiralt rõõmus. Rõõmus ja elevil ja kloksuv nagu kana oma tibude yle. Umbes nagu ma särasin, kui vaatasin, kui tubliks pisike Mannu on hakanud. Mitte et minul asjaga mingit pistmist oleks, aga see on siiski väga reaalne ja rõõmus olemine. Aga ei saa yldse välistada, et mingi osa on rõõmus, et mitte olla kurb. Pole põhjust, ytleb mõistus, see oli ju teada puha! Pole yldse mõtet, kuidas teisiti saanukski? Ja nii edasi. Ja sellel mõistusel on õigus ja yldiselt ma pigem kuulan seda ja arvangi nii.

Aga kindel olla ei saa, kas ma mitte ennast ei peta. Ma olen selles ju osav. Tegelikult on kõik korras ja mind ryndab ehk hoopis tundmatu tulevik. Ma ei talu seda eriti hästi, kui ma ei tea, mida inimestest ja asjadest edasi arvata, või kuidas käituma peaks, et mitte yhte ega teist pidi lolliks jääda.

Teate kui keeruline on kirjutada, kui kursor ära kaob? Mul ei ole enam siin seda pystist postikest, mis näitaks, kuhu ma oma järjega jõudnud olen. Mahajäänud kirjavigu parandada on hoopis keeruline.

Tegelikult on vist lihtsalt kell liiga palju ja ma peaksin magama, mitte kurbtusest ja lootusest ja asjadest rääkima.