yht ja teist ja palju kolmandat

Avastasin just hea nime või nimetamisvõimaluse yhele osale koolimajakomlpeksist. Miks? Juhuslikult. Oli vaja sealtkaudu liikuda, ent uks oli kinni kiilunud. Asi nägi välja umbes nii, et uks kinni, mõlemal pool ust juba rahvast koguneb, ja siis jalutan kohale mina. Tugeva eesti talutydruku kasvu, nagu ma olen - jalutab ukse juurde ja tõmbab lahti. Teised passivad, helistavad ja on yleyldiselt hädas. Et asi naljakam välja paistaks, om kaugemal pool ust seisev seltskond põhiliselt meessoost. Ennast ajas ka naerma, aga ma olin varem kunagi sealsamas koridori peal istunud ja näinud, kuidas uks on kinni ja kinni, keegi ettevõtlikum käib kysimas, mis värk on - sest kaardi peale ka lahti ei lähe. Ja tuleb tagasi nõuandega kõvemini tõmmata. Aga et nimetamise juurde tagasi tulla, millest ma seekord täiesti sihipäraselt kõrvale kaldusin - antud koridori võiks teoreeriliselt vähemalt nimetada SM-koridoriks. Sõnast Silva-Mare. Või ka vastupidi, aga niipidi on naljakam.

Tegelikult olen hetkel veel koolis - arvutiloeng ja puha, ning eelkirjeldatud syndmused juhtusid ka noh, just äsja.

Hommikul oli töö juures suur koosolek portsu suurte plaanide ja teise portsu õnnitlustega. Nimelt valiti meil sõbrapäeva aegu poe sõbralikemat myyjat. See, kelle poolt mina hääletasin, jäi teiseks. Ja kuigi ma teadsin, et ega mina ju kyll ei võida - ma olen selleks liiga otsese ytlemisega ja kaugelt liiga harva tööl, võttis vererõhu ja sydametöö ikkagi yles, kui nimesid nimetama hakati. Eks ta veidi kummaline olnud - tead kyll, et ah mis mina nyyd. Aga ikka natukene lootsin.

Et mitte hakklihasoustist rääkida, võiks alternatiivina rääkida Ekspressist. Meil käib see juba natuke aega, (mina ja õde oleme muidugi ylirahul) ja mulle uus formaat paberiformaadina täitsa meeldib. Mugavam kasutada. Natuke segasid need artikli sisuga yldse mitte seotud "piiksatused" nende kohtade peal, mida vist nimetati väljatõsteteks. Kyllap see on harjumise asi ja veebiformaadiga ehk konkureerib paremini - paralleele peaks ilmselt tõmbama veebi-ajalehe kõrvalribas klikke pyydvate nupukestega.

Mis mulle päris kindlasti ei meeldinud, on telekava yhendamine lehega. Ma näen selle eesmärki, tõepoolest näen. Kujuteldav tegijate mõttekäik: kui me paneme lehe sisse kylge telekava, siis jäetakse leht nädalaks ajaks diivanilauale või muusse käepärasesse kohta, parimal juhul ka silma ette. Pluss selle juures on veel see, et need lugejad, kes kogu kyllalt paksu patakat korraga läbi lugeda ei viitsi, jõua või taha, tulevad selle juurde hiljem päris kindlasti tagasi ega viska kogu kraami kohe vanapaberisse. Aga vähemalt meie diivanilaud on piisavalt koormatud nii või teisiti ja telekava võiks sellest lähtuvalt olla võimalikult pisike, peenike ja õhuke. Samas, ma jällegi olen inimene, kes telekava pea yldse ei kasuta - saadetest saab suurepäraselt ylevaate ka digiTV nimekirjade abil, nii et minu arvamus kaalub selles asjas vähe. Kui ma tahan mingi saate kohta pikemat ja põhjalikumat ylevaadet, on alati olemas internet.

Kardetud Areeni kuhtumist ma veel ei märganud. Ehk oskab sellest lähemalt rääkida keegi, kes seda pikuti ja põigiti tunneb - minu kahetusuväärselt kidurad muusika ja muu kultuurima kultuuri harjumused tähendavad, et Areeni loen valikuliselt. Aga ega see ei pruugi midagi tähendada.

Millest veel? Ilm on kole, aga koerale meeldib. Samas ta on viimasel ajal yldse tihti väljas - varase märtsikuuga kass käis talle viimati ysna närvidele, võiks peaaegu öelda, et terroriseeris.

Koera ja kassi suhetest veel (sest aega on mul praegu laialt käes ja liiga värvilisi ja huvitavaid lehekylgi ei saa esimeses reas istudes lahti teha): koer on suur. Tahaks, paneks ilmselt käpad õlgadele ja vaataks siis mugavalt näkku või ehk veidi yle. Tõu keskmisest veidi väiksem, isa poolt. Kass on pisike ja vana. Lihtsalt väikest kasvu ja muidu preili, võiks ehk isegi öelda vanapiiga. Kombeid, tujusid ja kapriise on tal kyll vastavalt. Kass koera kardab veidi - ikkagi suur ja kohmakas kolakas, kellest ei ole võimalik kuidagipidi aru saada. Aga paras pujään on ka - kui koer liiga lähedale tuleb või ootamatult midagi "tõlgendamatut ja potensiaalselt ohtlikku" teeb, siis on vaja tema peale kahiseda. Koer kardab kassi ka - sest kui ta kassiga mängida yritab, siis see väike ja tore asjandus nõelab (väiksena on paar korda käpaga saanud) - kardab, aga mängima kutsub ikkagi. Ja kui kass otsustab mõnikord pigem taanduda, löövad koeral kohe välja kõikvõimalikud instinktid, mis käsivad jooksvale asjale kindla peale järgi liduda. Parimal juhul ignoreerivad nad yksteist, halvemal juhul peavad silmsidet ja enesekehtestamise võistlust. Ega ole sellega tegelikult muud teha, kui ära kannatada ja neid vajaduse korral korrale kutsuda. Pikemas perspektiivis hakkab koer vähegi mõistlikuma temperatuuri korral pea pidevalt õues olema, mis sellised probleemid kohe ära kaotab, sest kass on ydini tubane.

Aitab kah, nyyd on vaja veidi tööd teha.