meigist ja muust

Seoses sellega, et olen viimasel ajal edevaks kätte läinud (või nii mulle endale tundub vähmalt), mõtlesin, et kirjutan veidi oma lähenemistest enesekaunistamisele, täpsemalt meik või muu salongi-hoolduse teema. Ehted jätan praegu kõrvale, need on hoopis teine teema.

Esiteks jagan igasugused näovärvimised kahte gruppi. Yks on see, kus yritatakse saavutada võimalikult loomulik tulemus, teine on kunst-eneseväljendus.

Alustan teisest, sest see torkab rohkem silma ja on võibolla lihtsamini määratletav. Selle hulka kuuluvad yhteviisi nii tsirkuse klounimaalingud kui moelavade suured, silmatorkavad ja sõnumitkandvad värvimised. Yhendab yks: enamasti tänaval nii ei käida. (Kuigi oleks ju mõeldav ka...) Värvija-kunstnik, ykskõik, kas ta on siis ise ka kandja või mitte, väljendab ennast selle kaudu, ysna samamoodi kui igayks, kes värviga pinnale läheneb. Lihtsalt, lõuendi asemel on inimene. Võib meeldida, võib mitte meeldida, aga näeb välja ausalt kunstlik. Mitte keegi ei yrita ju väita, et ei, teate, mu silmaymbrus ongi loodud selline rohelise-sinisekirju! Igal juhul, väljendusvabadus ja kõik juurdekuuluv - käi või klounimaalinguga.

Esimene on salajasem. Sellesse gruppi liigitan kõik selle, mida mitmedki naised igapäevaselt teevad - veidi värvi ripsmetele, veidi põskedele, veidi huultele - eelistatavalt nii, et keegi aru ei saaks, et värvitud yldse on. Jah, ma olengi selline! Kogu aeg olnud! Mis mõttes ei usu? Sellisesse värvimisse on ka palju suhtumisvõimalusi. On neid, seda ei salli: see liigutub nende arvates petmiseks. Teistele jälle meeldib, väite järgi, et igayks tahab ju ilus olla ja pole tarvis, et mõni väike viga muidu tipptasemel olemise ära rikub. Niipalju esteet olen isiklikult kyll, et silmale koledat asja uuesti vaadata ei taha. Teistele ebameeldivat elamust ka parem ei pakuks. (See, mida täpselt väikseks veaks loetakse ja kui nõudlikud standardi suhtes ollakse, jääb ka välja, sellest on igal pool mujal liiga palju juttu olnud, mul pole midagi lisada.)

Kust läheb piir nende kahe asja vahel? Ma arvan, et eks ta kusagilt umbes sealt lähebki, et kas peab mõjuma olematuna või ei pea. Meelde tuleb yks naisterahvas, keda olen kohanud ainult tugevalt tumedaks värvitud huulte ja väga konkreetsete silmadega. Tema puhul ytleks kyll, et olgugi värvid pigem traditsioonilised (suu ikka punane, mitte hõbedane, jne), on tegemist siiski selle kunstima tyybiga. See on ju osa eneseväljendusest, kuvandist, mida teistele tahetakse meelde jätta. Iseenda värvilised kyyned liigitan ka sinna alla. Kasutan võimalust, et rõhutada yhte või teist parajasti tihemini pruugitavat nahka.

Kõike seda palun, eksole, mitte lugeda kui yleskutset yheks või teiseks ja kes mind vähegi teab, mäletab ilmselt, et ma pigem ei värvi ennast ja pean seda pigem yleliigseks, aga tehku teised mis tahavad ja kuidas ennast paremini tunnevad. Otse hukka ka ei mõista - on ju päris hästi võimalik aru saada, et mitte igayks ei taha iga hinna eest kuidagi tavaväliste vahenditega edasi pyrgida, kui seda tava sees piisavalt lihtsalt saab. Need lihtsused ja keerulisused on isiklikud ja igayhel erinevad, nii et kes oskab, siis miks mitte? Kui see nyyd hirmus segane tundus, siis öelge, proovin ymber sõnastada.

Selline natuke kirjandi moodi mõtisklus tuli. Elulist pole midagi suurt rääkida, kõik areneb vaikselt ja tegutseb ja kypseb. Isegi maasikataimekesed, mida ma täna harvendasin, kasvatavad juba teist paari pärislehti. Seda tööd tuli pintsettidega teha, sõrmed on liiga suured. Natuke naljakas oli kyll.