häda ja vaev

Rist ja linnavalitsus. Hea kyll, linnaga ei ole sel asjal seekord mingit pistmist, aga ikkagi. Katku ei ole ja ikaldust ka mitte, aga häda on kyll. Ilmlõpmata häda, sest kõik asjad toimuvad ikka ja alati, raudse järjekindlusega, korraga. Täna hommikuks oli mul kolmapäevane päev nii otsast otsani täis planeeritud, et sama soojaga oli kõigel sel potentsiaali minna neljapäeva õhtusse välja, vahepeal koju jõudmatagi. Ikka jookse sinna, jookse tänna, loe ette, kirjuta yles, jookse sinna, jookse tänna, anna raha, jookse sinna, jookse tänna, looda et kõik õnnestub, jookse siia ja sinna ja tänna ja tööle ja festivalile ja ehk kunagi neljapäeva õhtuks ka koju. See oleks siis ideaalvariant olnud, tänahommikuse seisuga.

Nyyd, peale erakordselt soodastavat tööpäeva koju jõudes, avastasin ma, et kuidagi peab päevakavva mahtuma veel yks koht, kuhu jõuda. Ega's midagi, jalgsikäimisest tuleb loobuda, uurida, kas mõnda asja annab veidi kuhugipoole nihutada, kuhugi jääda hiljaks ja kusagilt varem ära tulla ja äkki ikkagi jõuab. Lihtsalt... Kui enne oli päev juba täis, siis kusagilt pidi veel ruumi tulema.

Miks oli töö juures nii jube soodastav päev? Viimased kaks tundi ma ladusin raamatuid kunstipärastesse kuhjadesse. Sest kõik arvavad, et mina oskavat seda hästi. Ma pole yldse nii kindel ise, aga ma ei tyki neid parandama ka, sest see tegelikult meeldib mulle. Enne seda olin ma viis tundi mööda kauplust ringi jooksnud ja raamatuid nimekirjade alusel kokku otsinud. Suurem allahindlus on tulemas, homsest, nii et kõik pidid yle vaadatud saama. Õeh.

Märkimist vajab veel see, et lahendasin yhe enda jaoks seni mõistatuslikuna tundunud kysimuse. Päris mitu naisterahvast on mulle varem kinnitanud, et pyksid on igastahes, absoluutselt, mugavamad kui seelik. Mina ei olnud sellega sugugi väga nõus - kas ma muidunii pidev seelikukandja oleks? Nii. Igal juhul sattusin eile selga tõmbama kitsa ja pika seelikuosaga riideeseme ja sain hoobilt aru, kuidas seelik, kui ta ei ole lai nagu lasteaialapsed joonistavad, takistab. Takistab käimist, takistab päris kindlasti vähe järsumast trepist astumist, takistab jooksmist, takistab normaalselt istumist ja kõiki neid miljonit linna igapäevategevust. Millest poleks suurt häda, kui selleks kõigeks võiks võtta aega. Kesse käsib siis joosta, eksole? Aga võrdväärsus meestega tähendab paraku hetkel, et transpordiaeg vähemalt peaks tõesti võrreldav olema. Ei saa ju nii, et meesterahvas läbib tee kymne minutiga ja naisel kulub 15, sest ta peab astuma väiksemaid samme. Jään endiselt seelikuparteisse, aga kohandusega, et need olgu laiad, kui mugavad peaksid olema.