kummastav

Aastanumbrid on mul viimasel ajal kuidagi eriti hägused. Või minevik yldse - tean kyll, et meil on 10223. aasta, ja kirjutan töö juures vajalikkudesse kohtadesse ka kenasti 2010, aga elu on kuhugi kolme viimasesse kinni jäänud mingis mõttes.

Lugesin just mingisuguseid vanu vestlusi, sest olen samuti kui toona kimpus kooliks kirjutamisega. Lootsin, et jõuan tänaseks värskendada mälu "Flandria päeviku" osas, aga tyhjagi. Niisiis tuleb võtta ja vana rasva pealt kirjutada see vajalik essee jälle "Piiririigist". Kolme aasta tagust enam yles kaevata ei suuda, sest see jäi mingil kummalisevõitu põhjusel arvutisse trykkimata, ainult paberi peal on olemas. Ilmselt suudan tuvastada isegi ta asukoha ruumis, aga selleni jõudmiseks peab pikalt ja sygavalt paberites kaevama.

Lugesin siis neid asju, et mida ma toona võisin kirjutada (tähed tänatud, et seda yletunamullu põhjalikult arutatud sai) ja sain uuesti pildi ette, mida võiks kirja panna. Seekord pikemalt ja põhjalikumalt vist, aga kes teab. Ma ei mäleta isegi, kui mitu tähemärki lehekyljele mahub. Järgi ka ei viitsi vaadata.

Kõige selle juures ja taustal on imestus - kas ma tõesti nii loll olin? Kas ma tõeti nii kiiresti nii palju õppisin? Nii palju muutusin? Keelekasutuski on ymber kujunenud, vaat et iseenesest, kuigi tegelikult ikka lugemisest. Neid kauni keelega eesti kirjanikke, keda eesti kirjanduseks nimetada ei taha, peaks rohkemgi lugema, nii palju on veel puutumata. Seesama vana kolmjalg, mis pole yldse mu enda välja mõeldud, aga mida ma sellegipoolest paremikuks pean. Yhtegi võrreldavat pole uuemast ajast võtta. Või noorematest, sest uus ei ole siinkohl hea mõiste - kui yks neist endiselt asju juurde kirjutab, siis ei saa seda kõike sugugi vanaks lugeda.

Imestus käib ka selle yle, kui kaua mul läks aega, et märgata, kuidas toona minu pihta saadetud sõnad olid kõik nii tihti nii positiivsed, et oleksid juba hulka varem, hulka pimedamal ajal pidanud kummalisena tunduma. Sest alguses see kõik oli ju kummaline. Uus ja huvitav, ja hirmus, tundmatuse poolest.

Ei tea, kas nyydseks on siidikontuurid allkorrusel ära kuivanud ja kannatavad ära värvimist? Pakendamine on samas endiselt veidi problemaatiline ja seda, kuhu ma omad helmevarud pannud olen, ma ka ei tea.

Veel tuleks vist yles tähendada mõte, et see, kui kaela enam rohkem klaashelmeid mahtuda ei tha, ei tähenda, et enid osta ei tohiks. Tuleb lihtsalt otsast vähimkauneid ära võta ja parematega asendada ja nendest kõigist midagi muud huvitvat teha. Sest nii kaunites säravates värvides värvitykke plastiga ei asenda, kuigi nad kõrvarõngastes veidi liiga rasked on.

Lausekonstruksioonid on täna kummalisevõitu. Põhjuseks ilmselt yks või mõlemad neist eelpoolmanitud teostest, aga ma ei lase ennast liialt häirida. Kyll tavalisem keel lõpuks ikka tagasi tuleb.