Täna n jälle yks neid imelikke päevi, mis ysna keskele ära tasakaalustuvad. Mul on tunne, et eesti keeles oleks kasu sõnast, mis tähendab "väga palju head ja samapalju halba", sest just selline päev oligi. Hõimupäevade yritus oli väga tore. Nägin paljusid, keda ammu polnud näinud ja igasugust rahvast, keda kohata poleks osanud arvata. (Kellest mõne juures ei oleks sellesisulist huvi isegi kahtlustada osanud!) Sain teada seda ja teist, tundsin ennast usaldusväärsena ja mõtlesin elu yle. Selle yle, kuidas kõik on justkui korras, aga peale kolme aastat ikka veel ainult justkui.

Istekoht sai viletsasti valitud veidi, võimaldas koguaeg silmanurki sinna ja teisele poole lahti hoida. Peaaegu ununes ära väga palju halba, mis on olnud ja millest mõlemist ma eriti paegusel kellajaal juba kõvasti vältima peaksin.

Aga siis sai see yritus otsa ja siis tuli enese verele kulutamise koht. Kolmkymmend korda mõtlesin, kas helitada ja uurida elu, kolmkymmend korda olin kahevahel ja kakskymmend yheksa korda mõtelsin, et ehk ikkagi ei maksa. Kolmekymnendast korrast piisas, et tunda jälle yhe köisrippsilla (teate kyll, justnagu filmis) põlevana äralangemist. Aga miskipärast ei saa ma endale tunnistatud, et mitte midagi ei ole, sest võibolla midagi on ja nii pean iga konkeetse asja juures vaatama ja uurima ja proovima, enne kui selgeks saab, et ei, seda ei ole ja teist ei ole ja toda ka ei ole. Ja ma ei tea, kui kaua läheb, kuni kõik, mida ei ole, saab läbi katsutud ja olematuks tunnistatud või mis sealt siis veel alles jääb. "Kommikarp" on ilmselt tyhi, aga ma vist ei ole veel selle ärakukkumist otseselt näinud.

Juba äraytlemata mitmendat korda ytlen endale, et nyyd aitab. Et kui nii paljud asjad osutuvad olematuks, siis miks ma seda kõikidest ei usu? Ja mõtlen, et võibolla oli isand Herbertil õigus, kui ta kirjutas noalikust suhtumisest: kui miski vindub, lõika see läbi ja mõista - nyyd on see lõpetatud, sest selle ots on siin. (Ma ytlen seda mälu järgi, mul ei ole eestikeelset raamatut käepärast.) Juba äraytlemata mitmendat korda tundub see mõte kasutatav ja ehk eelistatav nii mõnelegi muule ja kindlasti sellisele ebamäärasele surelemisele. Juba äraytlemata mitmendat korda otsustan, et nyyd on see koht, kus ma kustutan kõik kontaktivõimalused ja juba äraytlemata mitmendat korda ma jätan selle tegemata. Ilmselt mingist morbiidsest huvist vaadata, kuidas asjad lähevad koledaks, uurida uudishimulikult välja, kuskohas siis on see ots, mida ei ole vaja lõigata. Juba äraytlemata mitmendat korda otsustan, et eikunagi enam. Ei helista, ei saada meili, ei midagi. Ja sama äraytlemata mitmendat korda saavad lootusetuse, kurbuse ja igatsuse yhendatud väed sellest võitu.

Ma nii kardan. Kui tyhiseid igapäevseid asju enam ei räägita, siis varsti on ka suuremad ja väga palju vähem igapäevased asjad vaevu kõneväärt, sest toimuvad vaikselt ja omatahtsi teiseks muutunud seltskonnas peaaegu tundmatute inimestega.

Kõige selle kurbuse ja raskuse kõrvalt ma tean, et igal asjal on ots, miski ei ole muutumatu ja kui jõele tamm ette ehitada, lööb jõgi selle lõpuks puruks. Kõige vähem kahjustav on jõel minna lasta, kuhu ta parajasti voolata tahab. Aga see ei tähenda, et voolust kõrvale jäänud maad põua kätte ei kuiva.

Ma tean, missuguseid vastulauseid siia saab tuua: ega see koht ainuke pole ja jõgesid on maailmas ka palju. Orienteeru ymber! Vaja on palju vähemat kui sa harjunud oled! Ma ei ytle, et need on valed väited. Kyllap nad on õiged. Aga see ei tee igatsust vähemaks ja see ei tee kurbust väiksemaks, see ei võta valust juppigi ära.

Ma ei ole kildudeks kukkunud, aga mõni mõra võis siiski sisse tulla. Ma veel uurin.