unistus ja teine ja

Viimasel ajal on tekkinud mingi vajadus Hukka Minna. Tervisele vilistada ja öelda, et ma praegu veel võin kyll. Kulutada, kuni antakse. Põletada mõlemast otsast ja nii edasi. Ma ei tee seda. Yhest kyljest sellepärast, et ma tegelikult ei oska ja kahtlen veidi selliste asjade mõttekuses, teisest kyljest sellepärast, et minust oodatakse teatud vastutustunnet. Ma peaksin ju mõistlik olema. Kes siis veel, kui mitte mina?

Samal ajal unistan hoopis teistmoodi teistsugususest - leidsin hiljuti uue teostatava sihi, uue mõtte, mis võiks migni aja jooksul vaikselt teoks ja tegelikkuseks areneda. Kujutan ette, kuidas mul on mingi aja pärast poest ostetud asju murdosa. Riided, see tähendab, on peaaegu kõik ise õmmeldud. Möönduse võib teha sokkide ja muu sellise juures, mida enesel on pea võimatu õmmelda. Aga jah... näiteks loobuda riideesemete poest ostmisest - praeguse seisuga nende juurde ostmisest siis. Mis olemas on, on hea ja on olemas ja pole kavaski loobuda, aga. Mul on kyllalt mõtteid, et ennast ise riidesse panna. Ainult niipalju umbes, et iseennast, ei enam.

Unistan ka sellest ja teisest ja kolmandast käsitööasjast, mis tegemist tahavad. Unistan sellest, et see keradest hargnev pael hakkaks taas arenema, et sellel oleks lõppemist loota võimalik. Unistan sellest, et kõlad saavad vabaks ja ma saan ette võtta järgmisi, pooltänapäevaseid asju. Villane särk vajab hädasti paela oma servadesse, sest pesumasin sõi lõnga ära. Linased asjad vajaksid ka. Linane seelik unistab endiselt šabloonist, mille järgi kolmnurgad mustrit täis värvida. Ideeliselt võib seda muidugi ka vaba käega teha, kuid ma ei usalda oma kätt piisavalt.

Unistan sellest, et jõuaks lugeda seda ja teist ja kolmandat ja võibolla mõne naljaga öeldud mõtte teoks teha. Unistan juba sessist, sest selle ajal äkki saaks ise mõtlema hakata, ise õppima, jõuaks kohustuslikku õppekirjandust ka vaadata (praegu jõuan ainult kohustuslikku ilukirjandust, mis pole ka halb). Unistan tubli olemisest, enesega tegelemise ajast - sellest, et leiaks mõne tele-asja, poolest tunnist tunnini pikkusega, mille ajal oleks iga päev kodus ja oleks aega rõngast keerutada, sest Ise vajaks sellist asja kyll.

Unistan enese mõtete ära tundma õppimisest. Et ei juhtuks pidevalt selliseid asju, nagu nyyd jälle Visnapuu ettekandega oli.

Nii palju unistusi ja päevas on vaid mõõdetud arv tunde. Kuidas kyll jõuaks...