Ma sain jälle natuke hirmu. Pelgu tulevate asjade ees, sest ma kipun igast asju maru tähtsaks pidama ja jään selle juures endasse kinni. Korra on aidanud, kui yks hea inimene tekitas mystilisel kombel mulle pihku valge plasttopsi veidra valge veiniga, millest ma rohkemat ei mäleta, kui selle olemasolu fakti. Peale seda ma vist hakkasin suhtlema lähedalasuvate inimestega.

Ma ei ole tegelikult yldse vaimustuses sellisest ette krampimisest. Aga kui miski tundub oluline, peab see ju hästi minema... ja pyye olla parim võimalik ise mõjub kuidagi pingestavalt. Ebamugav omadus, väga ebamugav. Ilmselt aitab asjade ebaoluliseks uskumine, aga see ei pruugi ka liiga hästi kunagi välja tulla.

Nyyd ma näiteks ei saa aru, missugust "rolli" minult seekord oodatakse. Kas ma kujutan endale ainult ette vihjeid möödunud suurriigile ja mitte-veel-vanamoodi kommetele-mõtetele, või on need päris, ja kuidas toimida yhel või teisel puhul. Uurida pole justkui ka kusagilt nii, et see seltskondlikult vastuvõetav enam-vähem oleks.

Kyll ma ikka oskan - ma tean, ma elan oma elu hetkel täitsa ise kolmkymmend korda liiga keeruliseks. Huvitaval kombel ei mäleta selliseid pingeid kunagi esimesi kordi trenni mineku ajast.