28. jaanuar 2011

mitte midagi ei toimu, kõik toimub.

Ja raske see koorem on kanda. Usaldus teeb rõõmsamaks, ent natuke selline tunne on, justkui oleks kivikoorem turjale vajunud.

Alustasin Teksti lugemist uuesti. On parem kui enne. Eriti, kui võtta teadlikult sihilikult aega kujutada ette iga viimset kui detaili võimalikult pildiliselt. Mis ilmselt on just see, kuidas asjale peaks lähenema, aga ma ei oska ju esimese korraga lugeda muud kui lugu. Eks näeb, kui läbi saan, mismoodi siis tundub. Kirjutan mingeid võimalikke seoseid yles. Mõtteid, et mis võib olla yhendatud kustkohast ja millega. Nagunii tuleb lõpuks välja, et ralliässa riided mõtlesin ma ise välja.

Heegeldan, vedelen teleka ees, valutan mõnda yletreenitud lihast - elu nagu elu ikka. Esmaspäeval ootab mind tööjamade keskus - kui hästi läheb, on lootust saada veidikene raha.

Ööpäevarytm ei vasta yhiskonna omale. Kella 12 aegu magama minna tundub jaburalt vara, kolme-nelja aegu juba võiks - aga varaseim iseärkamise hetk on 12 paiku päeval selle juures. Ei tunne ennast liiga syydi selles, ent see natuke segab kohtadesse jõudmist.

Kommentaare ei ole: