näitsik ja nooremand

Tahtsin mõlgutada mõned mõtted tänapäeva ja naisterahvaste koha pealt. Sellel asjal ei ole pointi ja sellest ei arene kardetavasti välja seisukhta, need on vaid mõned märkamised nii enese kogemustest kui nende inimeste omadest, kellega sellest räägitud on saanud.

Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes leiab, et tänapäeva naisterahvad vanuses keskeani ja mõnel juhul sellest ylegi, saab ysna edukalt liigitada kahte peamisesse tyypi: näitsiku-neiu tyypi haldjalikumad õblukesemad tegelased ja need, kes on rohkem nagu päriselt inimesed - tiiu-talutytreke ja teised temasugused ehk emandad. Yhest tyybist teise liikumine tundub peaaegu yletamatult raske ja kyllap see on kuidagi seotud proportsioonidega, harjumustega, ainevahetusega ja veel palju muu sellisega ja sellest vaid osa on valitav.

Kahjuks (hea kyll, mõnede õnneks ehk ka, peamiselt ent siiski kahjuks, mitmekesisus oleks võit) valitseb massikultuuris, tänavapildis, kogu selles pilte ja reklaami täis sootsiumis meie ymber ainult ja ainult neiu-tyyp. See dikteerib, missugune sa peaksid olema. Sellega arvestatakse moodi luues, trende välja haududes, see vaatab vastu tõesti igaglt poolt ja igast naiselikumast stereotyybist. Mõnele vaatab ehk peeglist ka ja neil võib olla veidi lihtsam leida yhiskonna paletist roll, millesse ennast sobitada. Eriti kehtib see muidugi noorte kohta, sest vanusega kipub inimesel ikka isiksust ja oma pead juurde kasvama.

Aga mida peavad siis tegema need noored emandad? Sellele iluideaallile vastamine nõuab pidevat pingutust, kui yldse võimalik on. Nurgas salapäraselt vaikides mõjub näitsik mõtliku, salapärase, põneva ja kaugelenägelikuna, samas kui nooremand samas paigas on, ytleme ausalt, lihtsalt mõttetu pooleldi sootu inimene nurgas. Keset vestlusringi lehviv naeratus siia ja lausekatke sinna liblikas-näitsik on ikka veel põnev, ligitõmbav, kaunis, isegi kui ta on veidi liiga purjus ja naerab, hambad veidi liiga laiali. Sama tegevuse juures nooremand mõjub jällegi pigem... tyytu, valju, totra ja ebameeldivana. Näitsik tõmbab ennast kurvaks keraks kokku ja kõik ruttavad lohutama, sest ta on nii pisike ja nunnu ja maailm on ilmselgelt talle liiga teinud. Nutta löristav emand saab pigem pahakspanevaid pilke: ise nii suur ja ikka töinab! Ja kui kõik on hästi, siis omaenese iseseisvat elu edukalt juhtiv emand näib millegi iseenesestmõistetavana - ta on ju nii tugev ja iseseisev! Aga kui sellega saab hakkama näitsik, on see midagi tähelepanuväärset ja taevani kiidetavat, sest näete, naine, meie kõigele vaatamata ebavõrdses yhiskonnas!

Aga tegelikult iseloomu ei jagata ju sellele typaažile vastavalt. Kurvaks võib minna nii näitsik kui nooremand. Seltskonnahinge mängida samuti. Ainult et...

Nojah, võibolla see on kõik hala. Identifitseerides ennast tugevalt nimelt emanda-tyybiga tundub mulle muidugi, et maailm on minu ja meie vastu. Eriti, kui maailm ei ole parajasti kõige kõige sõbralikumas tujus, on kõigil teistel alati lihtsam - eemalt vaadates suuremaid hädasid ei näe. Aga see hala või hakkamasaamatus on siiras - sõltumata mu isiklikust enesehinnangust on mul ikkagi tunne, et praegusel siinsel elukorraldusel ei ole minu-meie jaoks kohta, mis laseks lisaks inimesele ka naine olla. Sest naine, eriti ja peamiselt just noor naine on tugevalt pandud võrduma näitsikuga ja normist erinev siis järelikult on midagi muud.

postitus

ehk lyhike ylevaade kõigest ja paljust muust.

Kirjutan seda hetkel kyll vanemate juures, aga seda kõigst sellepärast, et kodune internet on olemas või ei ole täpselt tema enese suva järgi. Võibolla aitaks USB-USB juhe asja veidi paremaks muuta, aga mingil määral olemas on see kleenuke võrguyhendus eelkõige siis, kui teha aken lahti ja lasta kylm sisse.

Tegelikult mulle see koht meeldib. Sellel on palju vigu, millest osasid oleks võibolla võimalik parandada, kui oleks plaanis sinna tõesti viieks aastaks või nii jääda. Praeguses seisus ma seda muidugi kätte võtma ei hakka, sest vaatamata oma yleyldisele sympaatsusele on selle korteri soojapidavusomadused ylimalt kaheldavad, nii et talveks tuleb mujale minna. Muidu... noh, madratseid ei ole veel tulnud. Pikendusjuhtme peab välja mõtlema. Selliseid asju on palju tegelikult, mis yhel või teisel kombel pisidetailiga paremaks saaksid, aga nende parandamine ootab veel paar nädalat.

Muu eluga olen samuti rahul. Töö ei tapa enam ei selga ega jalgu, kui jalatseid vähegi hoolikamalt valida ja vahepeal mõned liigutamise moodi harjutused teha. Läbisaamine vanematega on hiiglama palju paremaks läinud peale ära kolimist - ma ei pea neid nägema tihemini kui ma ise valin ja nad ei ytle mulle ette, millal tõusta või magada.

Kuulen enda kohta positiivseid hinnanguid nii tööl kui elus yleyldiselt. Ise tunnen ennast ka niipaljukest paremini, et neid uskuma jääda suudan. Yhed ja teised asjad vajaksid mõistagi veel parandamist, aga tegelen ka nendega. Aega on mõistlikul määral - töö on tööpäevades, umbes pooled päevad on vabad, isegi siis kui osa sellest ajast lihtsalt maha magada, jäb peaaegu piisavalt yle. Noh, võiks veidi rohkem, tõesti, aga mitte väga palju enam.

Näiteks tänagi. Magasin maha suurema osa päevast ja valgest ajast, jäädes umbes kella 12 aegu magama ja ärgates pool 7. Olin olnud eelnevalt yleval piisavalt kaua, et ennast selle pärast põrmugi mitte syydi tunda. Oli tööpäev, teine päevane vahetus järjest. Tulin tyhja rahulikku koju, sain mõne pilgud taastuda, paar sõna internetivestlusi pidada ja siis tuli kaks head inimest, kelle seltsis öö jäi väga lyhikeseks. Aususe huvides peab tunnistama, et toimunu ei vastanud mu eeldustele-ootustele, ent ma jäin väga rahule. Arvasin, et on hea õun, aga näe, oli hoopis hea banaan. Nii täitsa võib. Elu tundub yleyldiselt veidi ilusam ja rõõmsam ja helgem kui mõned päevad tagasi, kui kõik mõjus närviajavalt või kurvastavalt või mingi muul moel lõhkuvalt.

Hommikul avastasin muru. See oskab alati kuidagi ootamatult, kuidagi yleöö välja ilmuda.

*

Ma ei oska mitte midagi öelda. Kõik on nii hästi, et praeguste võimaluste juures veel paremini oleks raske. Säran ja käin ringi, suu kõrvuni. Varsti kaon internetist osaliselt, uues kodus seda pole. Aga ainult osaliselt. Avalik võrk on ikka veel olemas ja muud asjad ka, aga kiirsuhtluskanalites mind vist väga palju ei näe veidi aega.

Yhtlasi vabandan, et siin on nii vaikseks jääud, aga ma olen eriti viimased paar nädalat olnud elamisega kohutavalt hõivatud. Peas on nii palju mõtteid ja muutusi, et ei oska seda vel normaalse inimese kombel sõnadeks teha.

Maailma Parimad Inimesed.