Elimineeritagu maailmast huijoop! Kogu aeg peab midagi tegema et teisi asju teha saaks. Teesuhkru lusikas jääb ette hiire liigutamisele, mida on vaja selleks et rahulikult raamatut lugema saaks... Perse kyll.

Tartuga läks väga kehvasti, kuid mitte nendel põhjustel, mida ma kartsin. Nyydseks jätab Tartu mulje, nagu sõber, kellega sa kolm aastat tagasi lähedaselt suhtlesid, ent kellega te olete lahku kasvanud. Ja vanad ammuunustatud valud on endiselt alles, kuhugi ei saa vaadata, ilma et hambutu minevik hammustama tykiks. Põgenemine oli sama valutu kui kohaleminek, seda peab muidugi tunnistama. Natuke pistis ainult rahakotti, aga noh... Muutuvad plaanid teevad sellist asja sageli. Seda ei saa tõesti pahaks panna.

Kõike muud see-eest aga saab. Oleks siis veel, et iseenda muutumine oleks toimunud ainult meeldivaets suundades, aga ei. Paraku on maha jäänud ka meeldinud asju ja omadusi. Nende eest ei saanud piisavalt hoolt kantud.

virisen maailma vastu!

Täna paistab mind olevat tabanud masendus ning õiglusejanu.

Ei ole aus, kui yhel inimesel on teise kohta rohkem isiklikku teavet (ning pahategemisevõimalust) kui teisel. (See häirib mind ainult niipidi, et ma ei taha enda kätte rohkem saladusi kui ma enda omi välja annan. Välja anda võin rohkem ka, niipidi hullusti ei häiri.)

Ei ole "õiglane" kui keegi saab napist ressursist justkui suurema tyki kui teine. Siinkohal olen ilmselt kakelmas maailma paratamatusega - inimese aega võrdselt kõigi vahel jaotada on võimatu ja ilmselt mõttetu, aga mingi rahulolematuse ja jama maik on kukla tagapoolel selle kyljes ometigi.

Ei ole viisakas, kui yks inimene peab teiste usalduse ja läheduse võitmiseks tegema palju ja teine imevähe. Ja kripeldabki ja tekitab negatiivseid emotsioone, mis siis, et ma annan enesele mõistusega aru, et ma ei tea kunagi yhegi asjade käigu tegelikke taustu-tagamaid ega saa omavahel võrrelda erinevate inimeste eriaegseid pingutusi.

Mingi nõme ja ebaausalt korraldatud maailm on see selline!

Eelkirjutatud päev sai mingite imelike juhtumiste tõttu halbolemisest päästetud ja ootamatuid heaks keeranud asju on juhtunud veelgi. Ainult, ilm, jah, see keeras halvaks ja sajab mignit jama taevast alla, tänavad kõik puha lörbakat täis. Aga tegelikult...

Loll on loll olla. Avastasin, et mul praktiliselt puudub mingitlaadi sotsiaalne meel. Ma ei suuda ära tabada, vastu võtta, lahti mõista mitte mingit sotsiaalset signaali, mis ei ole päriselt puust ja punane. Mingeid asju on mõistagi võimalik bluffida - ega pime inimene saab ka aru, et tal sein ees on, kui ta käe ette sirutab ja katsub. See ei tee teda vähem pimedaks ja maailma värvirikkusest jääb ta niiviisi paratamatult ilma. Imbetsilne tunne on. Null võimalust aru või osa saada ymberringi toimuvast huvitavast sotsiaalsest tantsust-maalist-värvikirevusest. Teeb kurvaks ja ette võtta ka midagi ei suuda.