Eelmise postituse aegajalt välja ujuvast hämast on praeguseks saanud korralik vaimne hambavalu. Ei hoia päris tervet ööd yleval, aga normaalseks jääda ei saa, unetunde kulub, millegiga tegelikult tegeleda on keeruline. Ja kogu maailm on sellest seisust vaadatuna imelikult vilets.

Kuhu jääb saavutuse tunne et ma oma toa ymber tõstsin? Kuhu jääb valmis saamiste tunne? Miks kooli olemasolu järsku kahtlaseks muutus? Miks kõik asjad, millest ma kuulen, näevad välja nii silmakirjalikud,
väiklased ja ebaõnnestunud?

Sitt käkk ja kivi kinga sees.