Nali yritusega jätkub. Samal õhtul sain teada järgmise jupi puslest ehk siis ka minu viimast muret leevendati. Maailm muudkui mängib minuga.

Ja siis mul ei pysi enam mitte yks mõistlikuvõitu mõte peas, sest kuri kaksikvend viskas sinna nagu kirikukella sisse paar asja ringi käima. Alustan ma nyyd kustotsast tahes, ikka ja jälle jõuan ainult nendeni. Mitte, et tegemist oleks kuidagipidi ebameeldivate mõtetega, aga kuulge, tyytu on! (Võtab raamatut lugeda, seda ehk saab.)

Õnneks oli hommikune töövestlus liiga vara, nii et mind mõjutasid ainult sellekohased närvid. Kui oleks pidanud seal jooksvalt veel põiklema keerlevate mõtete eest, ei oleks vist yldse poolt sõna ka suust saanud. Niigi läks keskmiselt halvasti, esitati igasuguseid kysimusi, millele ma siis ka ei oskaks vastata, kui neid parimad sõbrad kysiksid. Ja võimalikule ylemusele peab ikkagi kõik võimalikud vastused enne teatavast sõelast läbi laskma. Leia siis see, mis on korraga tõsi ja laseb sind tööandjale vajalikus valguses paista.

Argus, rumalus, kõhklus

Yhe yritusega, kus ma varem käinud ei ole, on igavene jama ja häda. Peale seda, kui mulle istutati pähe mõte, et sinna võiks, põhimõtteliselt, tegelikult, minna, muutub eriti viimatel päevadel pidevalt mu minnatahtmise hulk. Kord näen ma vaeva, et mõelda välja, kui palju ja mis kuupäevaks ma pean raha kokku ajama. Siis ma näen vaeva, et raha kokku ajada (keeruline ylesanne, muide!). Siis ma saan nende asjadega kokku ja minek tundub, vaatamata ilmselt suures osas võõrale seltskonnale, kaunis roosiline perspektiiv. Siis ma vaatan, et yrituse yle kakeldakse ja kuluaarides toimub JÄNT, mis mu entusiasmi otse loomulikult pidurdab. Siis mind lohutatakse selgitustega, et see on ysna harilik asjade käik. Siis ma vaatan, mis varem toimunud on, et ennast veelgi rahustada ja "teha eeltööd". Eeltöö on lõbus, kõik paistab aina kenam ja nyyd... nyyd ma näen, et eeldatavasti pean yritusel kohtuma inimesega, kes mind silmaotsaski ei salli. Umbes nii vähe, kui mina sallin yhte teist inimest (kellele ma teregi ei ytle).

Oleks see siis, et vanast ajast ei salli, kui ma olin veel absurdselt rumal (siis mind oligi ilmselt raske sallida). Ei, see on ajast veidi peale seda. Täpsemalt on see ajast, kust ma mäletan veel ysna mitut kah-minejat, kuigi nendel pole mind põhjust mäletada. Tollel inimesel ilmselt on. Ta sai minu eksisteerimise läbi vabatahtlikult haiget, väga kõvasti. Meie põgusavõitu kokkupuude pani ta võtma ebanormaalseid riske (surma otsimine, anyone?), niipalju kui ma tean, ja tegi minu jaoks võimalikuks aja jooksul mustast august välja ronimise. Mul on maailma ees väga kahju, et asjad nii läksid, aga ma ei vabanda ka - ma ei käitunud endale teadaoleva info põhjal valesti. Ikka veel arvan, et ei käitunud, ja uut infot ei saa nyyd, umbes vist 5 aastat hiljem, enam sugugi tulla.

Väga rasket sorti kahvel. Peab vast ainult lootma, et see aeg on olnud piisavalt pikk, et äratundmist raskendada ja vanad asjad paksu unustusekihiga katta.

Nyyd on parem. Rusikas ei tõmbu iseenesest rulli ja kulm ei ole permanentselt kortsus. Eile õhtul ei saanud sugugi magama jäädud, sest pidasin mõttes sõpradele igavaid ja ennastkordavaid kõnesid selle kohta, mis ma neist arvan. Hea mitu tundi pidasin ilmselt. Seetõttu olin hommikul nii unine, et märkasin alles pool tunnikest tagasi imestada, et ma olin ilma pikemalt mõtlemata ja täiesti muuseas vastanud kusagilt leitud tööpakkumisele. Ilmselt tõesti lihtsalt ei märganud pabistama hakata, aga samas tegemist on hulka suvalisema tööga, kui ma tahaksin. Eks näis, äkki tuleb sellest veel midagi headki!

Paraku ei olnud see ka yks neist kirjadest, mille pärast ma põdesin. Ja tuba on ikka segamini ja kõik muu on ikka täpselt sama kahtlane kui ennegi, aga ma tunnen, et ma võin endale rõõmsalt õlale patsutada, sest ära ma selle ikkagi tegin.

Halb tuju on.

Ilmselt on sellel sada erinevat põhjust, millest umbes pooltes ma olen täiesti ise syydi ja võimeline neid parandama. Ylejäänud pooled koosnevad umbes sellest, et mulle tundub, nagu mu sõbrad oleksid harilikust rohkem sitapead. Veel mitte päris, aga sinnapoole teel. Võibolla ma ytlen seda neile erinevates eravestlustes pigem varem kui hiljem.

Ja ega nad sellepärast vähem sõbrad ei ole, aga ma arvan, et inimene peaks võibolla tundma mingil määral sotsiaal-moraalset vastutust oma sõprade käitumise eest. Inimene ise ei näe, kuidas ta väljastpoolt paistab, eriti ei näe ta sageli aeglaselt toimuvaid muutusi iseendaga. Sõbral on mõnevõrra suurem tõenäosus näha, kui keegi käitub sitapeana. Ja kui seda näha, siis tuleks käitujat sellest ka teavitada - ta võibolla pole märganud. Ma ise kyll tahaks, et mulle öeldaks, kui ma hakkan yle piiride minema. (Idee siis selles, et yks teavitaja võibolla saab sõimatud ja järgmine ka, aga kui pooled või rohkemad tuttavad hakkavad sulle ytlema: "Kuule, ma ei tea, kas sa oled märganud, aga nii ei ole hea-õige-ilus, võibolla sa oled muutumas Sitapeaks?!" siis võiks panna mõtlema.)

Ja võibolla tuleks kõik mu tujuhalvendajad korrutada umbes pooleteisega, sest ma tunnen endas maad võtmas jõuetust millegi ära tegemiseks, yldse millegi. Mis paneb mind ennast syydi tundma, sest ega need päris esimesed pooled asjad ei ole ykski raske teha, ma lihtsalt...ei tee neid. Miskipärast.

Tige. Pooleldi põhjendamatult.

Kirjad ei ole ikka veel saanud ära saadetud ja vajadus kirjad kuhugi saata kadus terveks eilseks päevaks mul meelestki. Katkikukutud kyynarnukk valutab peaaegu et ainuyksi puute peale, liigutades on kah... halb. Enesetunde järgi tahaks alla anda. Annaks ka, kui oleks, kellele-millele. Ei ole. Maailm vaatab selle soovi peale mõistmatult otsa ja kysib, "Aga kuidas? Mida sa siis teed või teisiti teed kui sa alla annaks? Kuhu alla?" Nii et ma ei teagi, pole kuhugi anda. Ju siis tuleb edasi ryhkida.

(Külm öine aeg, kymme kilomeetrit veel vaja oma kolmekymnekilose seljakotiga kõndida mööda vaevunähtavat rada. Seisma ei saa jääda, kylm hakkab. Väsimus, raske, jääks siiasamasse istuma või seisma, miks ma kõnnin siin? Aga noh, kõnnin edasi, sest muidu mul on kylmem ja halvem, ja noh, kui istukski pool tundi, siis tydineks ära ja leiaks, et kõndida on parem kui istuda - ainult ajaraisk ju. Mis jääkski niimoodi istuma ja loodaks, et kylm mu ära võtab? Ole nyyd, selleks peaks terve öö paigal olema, veits naeruväärne ei ole või? Seda võid siis teha, kui nii yldse enam ei jaksa, et jalad yksteise taha kinni jäävad ja sa koos kotiga ninali lendad. Niikaua on ilmselt mõtet edasi kõndida, äkki jõuab kuhugi isegi kohale. Kaks sammu teed veel ja siis järgmised kaks ja... Lihtsalt rumal ja mõttetu oleks peatuda, sellest ei võida mitte miski. Pole kuhugi alla anda, mine aga mine.)

In other news... ma ei saa ikka veel mitte midagi aru. Keegi mulle midagi ei räägi (aga kellele yldse räägitakse? kui räägitakse?), kusagilt kysida ei oska, lõhenemine ja maailma surm kollitavad vaimusilmapiltide taga. Samal ajal on pragmaatiliseks nii keeruline jääda, kui tuba ei ole parajasti kylm, kõht sai ka just täis ja osa probleemist lahendatud. Miskipärast on hetkel lihtsam elada grupist väljapoole, iseenda ja muude inimeste asjad sujuvad harjunud või viisakal kombel (tuttaval, mitte tingimata hõlpsal või meeldival), seespool aga on maeiteamis. 

Pragmaatilisus (sest mul ei ole selle jaoks paremat nimetavat-kirjeldavat sõna, olgugi, et ta ei pruugi õige olla) asendus enne yhegi olulise asja tehtud saamist hariliku paanilise vingumisega ja suutmatusega yldse midagi teha. "Ma ei oska ma ei saa ma ei suuda, see on kyyndimatu ja hale ja kas liiga lihtne või liiga raske (pidin teistele inimestele kontrolltöö tegema), ma ei oska mitte midagi välja mõelda mul ei ole õrna aimugi kuidas see olema peaks kas kuidagi muudmoodi ei saa?" Otsustasin, et ei saa. Ja kui on liiga lihtne või liiga raske, eks nad siis ytlevad, ja tegelikult on valik erinevaid harjutusi kättesaadavad, vali ainult õiged välja, mida kasutada, ja kurat kyll, mitte midagi muud ei tee, enne kui sellesse dokumenti on kaks lynkadega lauset kirja pandud. Imekombel suutsin vinguvast paanikast välja tulla (sest tegelikult ma ju _tean_, mida teha!). Poole tunniga oli töö valmis kirjutatud ja lahendamiseks yles pandud. Vinguv paanika aga on yks kõige kohutavalt halvavamaid meeleseisundeid yldse. Selle vastu ei saa keegi teine aidata ka, seda on korduvalt juhtunud, et heasoovlikud aitajad saavad lõpuks pahaseks, kuna ma olen oma mittesuutmises nii kinni. 

Kui nyyd õnnestuks need kirjad ka kuidagi ära saata...

Yhtäkki on kõva olla. Mitte positiivses mõttes, tingimata, kuigi kui see peal pysib, tuleb sellest kahtlemata ka positiivset. Pigem... karm, terasene, selgroogne.

Sain samal päeval selgelt aru, et pideva rahapuuduse vastu peab lähemal ajal midagi tõsist ette võtma, sest vanemate kannatus oma rahasid kulutada hakkab otsa saama, ja mõistsin, et ma tegelikult tean, mida selles suhtes on võimalik ette võtta. Kui lisada juurde, et tekkis vajadus kohe ja kähku mõelda välja mingid summad, mille ma olin plaanidest välja unustanud, siis see annab kokku kena pragmaatilisuse, mis mu efektiivseks, ent võibolla ebameeldivaks teeb.

Ja kui lisada juurde see kena mõte, mille ma eile välja kirjutasin, olen ma võibolla tõesti suuteline oma "midagi ette võtta" täide kah viima. See ei saa teps kerge olema, see sisaldab ometigi kirjasid võõrastele inimestele, aga.

Suujoonelt kaob naeratus ära, päris kriipsuks mu huuled vist tõmbuda ei oska, aga veidi kriipsumaks nad ilmselt läksid.

Ah jaa, see väljaminek? Nad võtavad võibolla homme mu interneti ära veidikeseks, kui seda ei õnnestu homme päeva esimeses pooles ära teha.

Meeldetuletus ja käitumisjuhis, eelkõige iseendale.

Kui sa vaatad mõttes mõnda Nimega Inimest, tuleta endale meelde, et tal on ilmselt selja taga sõprus-või tutvuskond, mille sisesuhted on vähemalt samaväärne seebikas sinu enda omadega. See on hea harjutus, mida teha, kui peab minema näiteks Autoriteediga kokku saama. Tõstab ta ilmselt ysna edukalt posti otsast maha. (Kuigi mul ei ole siiamaani veel otseselt katsetada õnnestunud.)

Juba tegelikult mitu head päeva on Kogu Aeg tunne, et kirjutaks blogipostituse. Yhel või teisel teemal. See tunne on umbes minut aega, mille jooksul ma kirjutamiseni tegelikult ei jõua, niisiis ei kirjuta ka, aga see on... nii targad mõtted! Mul on lausa midagi öelda! See on võibolla isegi huvitav! Ma ei mäleta et ma selliseid mõtteid varem näinud oleksin! Kas ma ise mõtlesin välja?

Ja siis läheb mõte korraks mujale ja kogu tarkus on peoga pyhitud. Tuleb uuesti meelde vajadus säästa raha (selle jaoks muuhulgas toiduportsusid veidi vähendades, aga need olid mul niigi jaburalt suurevõitu), juua rohkem vett ja mõelda välja, mis siis ikkagi on see cool asi, mida tegema õppida - mis võiks olla harjutatav kodus ja iseenesest, aga... Noh, ma ei viitsinud kätel seismist ära õppida, sest pea alaspidi olla kippus lõpuks pead valutama panema ja paar korda tulin seina pealt alla seda lisaks veel ära lyyes. (See kukerpallilaadne toode peaks ideeliselt välja nägema imeliselt filmilik, aga seda nähtavasti ainult juhul, kui viimase hetkeni on kätes piisavalt jõudu, et neid parajasti pea alaspidi olles kontrollitult kõverdada suuta.) Võibolla siis näiteks pyydleks ikkagi korraliku silla poole.

Kassidest, näib, oli kasu ka yksjagu või veidi rohkem. Ma pidin ju ööseks suurema osa vedelejaid asju ära organiseerima, et kõik enam-vähem inimlik pysiks. Nyyd enam ei pea ja segadust koguneb märkimisväärse kiirusega. Eile lykkasin kaks tundi põhjupugemist edasi, sest see eeldas voodi asjadest tyhjaks saamist. Nii tegelikult ei ole mõistlik.

Peab märkima, et mulle ei meeldi, kui noored kenad mehed telekast saavad vanemaks ja paksemaks. Siis vaatad mingeid asju, mis on tehtud just niipalju hiljem, et see on juba märgatav, aga mitte veel võimustvõttev (mistõttu neid ikka veel samadesse tyyprollidesse pannakse), ja pettud.

/me lootis vana head ekstrastiilset, aga sai veel kyllatki stiilse, ent kulunud versiooni viimasel ajal nii mõnestki. Ja seda kyllatki stiilset hoiab yleval ylejäänud meeskonna töö, kostymeerijad ja stilistid ja kes kõik asjasse puutuvad, näitleja ise on see kulunud pool sellest võrrandist. Näk-ää.

Eile siis sain. Inimestega rääkida. Praktiliselt kõikide eelmises postituses mainitud otstarvete ja kombodega ja veel rohkemgi.

Lisaks sain ma eile teada, et mu kassid on nyyd mujal ja ei ole siia tagasi tulemas. Käisin neid uues hoiukodus vaatamas, viisin tuttavad mänguasjad ja harjunud maiused sinna, et neil veidi kiirem kohaneda oleks. Kaks hirmunud kiisukest sellist, aga oli näha, et paar päeva veel ja siis on juba päris okei. Ära tulles sain hästi kurvaks - nad ei tulegi ju tagasi! Yldse! Ja neil on põhimõtteliselt normaalne olla. Terve. Toimiv. Ja ma ise ju tahtsin ka natuke, et nad suveks ära läheksid, sest siis ma ei pea muretsema ja saan rahuliku sydamega mööda maailma laiali olla, kui tahan. Aga ikkagi... möödaminemine ja nii edasi, aja edasiliikumine ja kõik see, kokku äärmiselt terve ning tervislik kurbus. Mitte see, mis oleks nagu mädanev hingehaav, vaat et gangreeni ei saa, vaid... paranev. Aga kurb.

Tellisin endale seepeale paar sõpra kylla (kirjutasin esimese hooga kylge. Mille kylge?) ja see tegi olemise juba jupp maad paremaks. Ja kui nad ära läksid, selgus, et võrk seekord ei olegi inimtyhi ja veel hea paar tundi, kui mitte rohkem, sai rääkida väga tähtsast mittemillestki. (See on see, kui on oluline rääkimise fakt, mitte vestlusteema.)

Ma olen hakanud rohkem mõtlema, mida suust või sõrmedest välja ajan ja panen siinkohal suu kinni. (Kustutasin hea kaks lõiku ära.)

Pool päeva olen ma tahtnud inimestega rääkida. Mingite inimestega, kellele ma saaksin otsekui esimest korda seletada, kui äge enesetunne mul hetkel on, või mingitega, kes suudaksid jagada mu ilmselt suhteliselt ajutist vaimustust mingite uute asjade vastu. Või vaimustusi, sest neid on tegelikult mitu. Ja siis võibolla veel mõnega koos arvutist pilte vaadata ja omavahel nõustuda, et mingid inimesed on mingisugused.

Ja siis eriti yhega, kellega ei saaks arutada kyll yhtegi eelnevatest teemakomplektidest, aga kyllap midagi ikka.

Aga parajasti on reede õhtu, suhtluskanalid on inimestest tyhjad ja mul ei ole jaksu minna linna peale noore kena inimese nägu tegema, sest eile tohutu kiiruga erinevate kellaaegade vahele haaratud pitsalõik oli vist natuke liiga kaua seisnud. Ostsin hoopis tillukese orhidee, ysna suvalise aga mõõtudelt armsa ja kuidagi... pyydliku.

Pesin kyll ära hulga nõusid (see on ikka veel uskumatu, kuidas _kogu_aeg_ tuleb koristada!) aga ei saanud terve päeva jooksul hakkama mitte millegi mõistlikuga. Näpistasin eile sõrmeotsa ka kuidagi eriti ebaõnnestunult ära, seal on tillukesed "sinikad" ja surisev tuimus, mis ei aita käsilolevale projektile kaasa. Ah ei, veendusin, et yks asjakohastest vaimustustest on kättesaamatu - või kättesaadav umbes sellises tulevikumõõdus, et selleks ajaks ilmselt ununenud või vähemalt yleni tolmuseks läinud.

Peaksin sõpradega rohkem suhtlema.

Isver-susver! Nii õnnestunud päeva pole tykk aega ette tulnud!

Ma sain õigel ajal magama ja ärkasin kuus minutit enne äratuskella, jõudsin õigeks ajaks tööle, tegin terve päev seda, mida mul oli kavas olnud teha (mitte ei vaadanud päev läbi seriaali, kuigi ka see oleks olnud lubatud), jõudsin tehtuga kuhugipoole, valmistasin tervisliku ning maitsva roa ja pange tähele, kui ma olen yhe yhiku telekat vaadanud, teen ma ära ka oma tänase võimluse. Ja äkki läheks isegi õigel ajal magama?

Alternatiivuniversum?