Noh, Mytofest oli. Umbes selline oli, nagu ma eeldasin. Nägin oi-kui-ammuseid inimesi ja normaalset harilikku Kassinurmet. Yhel öösel olid tähed väljas, väga kena, väga kaunis, seisin hiies, pea kuklas. Ei olnud uskumatult suurepärane, ei olnud yleni ja kahtlemata nõme.

Aga igasuguste syndmustega seoses ma avastasin endas huvitava joone või jäin selle yle pikemalt mõtlema või midagi. Mind yllatab ja hämmastab, kui inimesed käituvad nagu normaalsed inimesed. Peale reedeõhtust vahejuhtumit eeldasin ma, et edasi läheb umbes nii: mina pean välja mõtlema, kuidas pahane olla või enda pahaneolemist käitumisega väljendada; kuidas teha uuesti selgeks, miks ma arvan, et mul on õigus pahane olla; ja mida peaks tegema, et varasemaid olusid taastada. Selle kõige juures võib märgata, et ma eeldan teiselt osapoolelt täpselt null empaatiavõimet, ise mõtlemise oskust ja soovi. Sellega on halvasti, inimestest ei peaks niimoodi arvama, see mängib neid vastikumaks ja halvemaks kui nad olla pruugivad. Kuna praktikas piisas umbes yhest selgitusest või märkusest teemal "see oli nõme", ja mul oli harilikus elus võimalik pahaneolemist väljendada umbes 15 minuti jooksul, tekkis selline veider rõõm ja hämmeldus.

Hakkasin sygavamale kaevama. Kogu reaalselt vahejuhtumile järgnenud kommunikatsioon ja kõik syndmused olid noh... harilikud. Nii peakski käituma. Yhiskond töötaks normaalsemalt. Miks ma siis eeldasin kõige halvemat? Kas mul on lihtsalt põhimõtteliselt madalad ootused teistele inimestele yldiselt? Kas mul on põhimõtteliselt miskipärast madalad ootused teistele inimestele konkreetselt? Ei tohiks nagu olla, muteada. Kyll aga olen ma varem kogenud, kuidas asjad käivadki umbes nii, nagu ma eelmises lõigus oma eeldusi kirjeldasin. "This is how it has happened before. This is how it's going to happen now, once again." - aga tegelikult oli normaalsem.

Yhtlasi tänan ma omaenda isiklikku õnnejumalannat selle eest, et ma yks hetk otsustasin mitte vabatahtlikult ronida mitmepäevastele (või eelistatult yldse) yritustele, mille minu jaoks õnnestumiseks peab kohal olema see-ja-see, juhtuma too-või-teine ja kui ei ole/juhtu, on kõik täiega nõme. Mida ma ronin sinna siis? Ei. Kui see asi mulle endale piisavalt huvi ei paku, et ma ise hakkama saaksin, põhimõtteliselt, siis ma ei lähe. Või kui tõesti erandkorras lähen, teen enne asjaosalistele selgeks, et yritus läheb mulle korda umbes sama palju kui teo peer ja mina olen seal nende pärast. Võibolla jään niimoodi mõnest toredast asjast ilma. Aga ysna kindlalt jään ma niimoodi ilma ka nendest lugudest, kus ma saan kaasa veetud täiesti võhivõõra rahva sekka ja vedaja teatab mulle pool tundi peale algust, et ma vaadaku nyyd ise, tema tahab vanu tuttavaid näha. (Juhtum öö... 6 aastat tagasi :P) Mytofest on siiski selline yritus, kus ma saan ise vähemalt normaalselt hakkama.

Huvitav. Ikka veel on vapper ja lahtine olla, aga mitte enam nii akuutselt. See on olemas - kui ma mõtlen, et kuidas mul praegu olla on, siis on selline. Aga kui ma parajasti millestki muust mõtlen, siis see vajub rahulikult tahaplaanile ära ega sega mu päeva. Mis on kasulik, nii saab asju tehtud. Ikka veel saab asju tehtud? Eks see natuke imelik on, ebaharilik asjade seis või midagi. Just väikseid asju saab tehtud, neid, mis korjuvad ja teevad igapäeva muidu aeglasemaks, kui nende eest hoolt ei kanna. Hästi väikseid asju - parandada oma sukad ära, vaadata, et prygi pysiks prygikastis ega vallutaks tervet elamist... Need asjad, mis yhel "täisväärtuslikul täiskasvanud inimesel" on ilmselt pysiharjumuseks kujunenud ega vaja enam tehtud saamise pingutust. Natuke nagu ehitaksingi hetkel endale neid harjumusi, vähehaaval, järjest, punuks korvi neist. Lõpuks tundub, et palju lihtsam on pysida asjalik, kui mõned väiksed ebakohad ei kriibi silma ja uueks päevaks riideid valides ei pea mõtlema "Nii, sellel särgil on nööp puudu, kui ma seda kanda tahan, siis peab sellega arvestama..."

Normaalne on. Saab toime.

Ja kui tund aega midagi teha on liiga palju korraga, siis proovi veerand tundi. Veerand tundi midagi teha on ikka veel rohkem kui yldse mitte. Eilsele ebaõnnestunud katsele teha yhte asja tund aega (katkes veerandtunni pärast), sai täna lisatud teine veerand - ja see ei läinudki tigutempol. Ei tea, äkki õnnestub veel kolmaski veerand täna kusagilt välja võluda.

Tundub, et siia kirjutamine tuleb maha jätta. Asjad, mis ma yles kirjutan, kipuvad enamasti umbes nädalapikkuses tulevikuperspektiivis pea peale pöörduma - kui kurdan, et ei saa midagi tehtud, pean järgmises postituses tõdema, et selle ja teise ja kolmanda tegelikult isegi sain; kui kurdan vaikust, räägin järgmine kord kohtumistest inimestega ja nii edasi. Vastupidi ka - ytlen, et seda või teist ei karda, ja homme juba kardan uuesti. Naljakas koht siin.

Igastahes on hetkel vist käimas mingi maailmamuutus, kus ma esiteks, teen asju, ja teiseks, saan asju tehtud. Varemalt ei ole teine esimesele nii otseselt järgnema kippunud ja umbes iga teine ette võetud asi on jäänud poolikuks, aga nyyd... ma ei tea. Ei taha ära sõnada.

Sotsiaalsus on ka olnud ja selle täpsemad viisid ja laadid on mind viimasel kahel päeval-õhtul yllatanud. Eriti eilne õhtu lõppes absurdselt pineva ameerikamägede kokteiliga. Mitte emotsionaalses mõttes, et täpsustada, vaid yldises, võibolla hormonaalses? Teate seda tunnet, kuidas sellel atraktsioonil sõitmine on korraga hirmus ja uskumatult vaimustav ja põnevus ja lahendus ja... Ja siis astud sellelt maha ja käed-jalad värisevad. Umbes samasugune värinatunne tabas mind eile õhtu lõpuks, mis siis, et reaalselt istusin ma lihtsalt toolil ja vestlesin. Olukorra ja temaatika vastanduses sisaldunud pinge, millele kontekst vindi juurde keeras ja alltekstid pingejoone ymber kaunistusi joonistasid.

Kasutan viimased mitu nädalat juba harjumatult sageli oma mõttekõnes ingliskeelset sõna fierce, sest enamasti ma ei suuda hoobilt leida seda yhte eestikeelset sõna, mis piisavalt sarnase tähenduse edasi annaks.

Näib, et ma kirjutan siia viimasel ajal rohkem. Ju siis on rohkem, millest kirjutada. 

Samal ajal... veidi imelik on. Konservitud, klaasi valatud, ma ei tea. Nagu mina ja mu tegemised mu enda tubamaailmas oleksid ajast välja lõigatud. Kas midagi ei juhtu või ma lihtsalt ei kuule sellest, kui juhtub? Kas mul ei ole midagi öelda või ei ole mul miskipärast lihtsalt, kellele öelda? Unustan suhelda isegi virtuaalselt viimasel ajal. 

Ei saa öelda, et mul igav oleks seejuures. Huvitav täitsa on, aga... Veider aja-aeglustumine, kus ma muudkui olen ja teen, korraga igavikuline ja... tsykliline? Yks päev tuleb teise järel, yks asi toimub teise järel, mulle sobivas tempos, igas päevas on vähemalt yks väike võit, ometi seisab kõik paigal. Kas ma olen maailma ära unustanud? Võiks öelda, et jooksen nii kiiresti kui suudan, et paigal pysida, aga see oleks vale. Ma esiteks ei torma sugugi, teiseks ei taju ka selles mõttes paigalpysimist - asjad mu ymber muutuvad, arenevad, kypsevad ja kasvavad, mu mõtted sealjuures. See kõik toimub lihtsalt teatavas tasku- või mulldimensioonis, maailmast ja teiste inimeste syndmustest lahutatult. Kummaline on olla, aga mitte otse ebameeldiv. 

Käisin kinofilmi vaatamas. Galaktika valvurid, eksole. Eesti keeles kõlab see pealkiri nii... kandiliselt. Miskipärast meenutab mulle vana Mirabilia sarja kujundust. Tore film oli yldjoontes, just sellist ootasingi. Eepiliste momentidega ei olnud yle pingutatud (võibolla yhe suudaks leida, mis eepika-asja tegi), enamasti oli keset võitlusi siiski aru saada, kes kellega kakleb ja kuhu poole vaatab, nunnususi ja huumorit ka parasjagu. Samal ajal - ei saa öelda, et see oleks _hea_ film olnud. Ma ei ole kindel, võibolla on asi minus, aga tegelaste omavahelised suhted, just eriti kesksemad, liikusid... hyppeliselt. Yhel hetkel tahavad kaks samahästi kui võhivõõrast teineteist vähemalt maha lyya, viis minutit hiljem jagavad omavahel asju, mida võiks pidada suurteks ja sygavateks saladusteks. Efekt oli nii väljaraputav, et ma nende umbes kolme, võibolla enama koha peal uskusin esimese hooga, et tegemist on valedega, mis on mõeldud valvsuse uinutamiseks. Ja kui siis muudkui ei tulnudki välja, et tegemist on valedega, olin sunnitud pea filmist välja tõmbama, et endale meenutada: jah, formaadi viga, ju neil ei olnud aega sellega kuidagi mõistlikumalt saada. Häiris, noh! Ja siis yks joon, mis mulle isiklikult sympatiseerib, aga kujutan ette, kuidas see võiks samahästi närvidele käia: nagu mõnes varasemaski Marveli filmis, oli aru saada "Ahhaa, see kaader/aegluupkombo/kompositsioon lihtsalt _peab_ olema otse koomiksist või nende koomiksitraditsioonist pärit." Mulle need kohad meeldivad, sest nad annavad mulle (võibolla võltsi) ettekujutuse mingitlaadi järjepidevusest - formaat kyll vahetub, aga võtab elemente endaga kaasa.

See on yks film, mida ma oleksin ilmselt tahtnud koos kellegiga vaadata, ent ma ei tea, kellega täpselt. Nii mõnigi tuttav oleks kinost lahkudes ilmselt alustanud pika tiraadiga selle kohta, mis filmis halvasti oli - samal ajal kui mina olen endiselt laadis "Nii nunnu! Vaata, mis nad seal tegid!" Ega ma ei läinudki ju filmikunsti imetegu otsima, ma tahtsin toredat kerget meelelahutust ja selle ma saingi.

Meeldejäänumaid lõike Pööripäevast:

*pikk metsarada, ringjas. VG jagu jookseb ära viikingite eest, kes jooksevad ära ylejäänud kahe VG jao eest. Kena pikk ring oli ja ma suutsin rivis joosta niipalju kui vaja. (Veidi rohkem kui täisring mitte päris pidevat jooksu, kohati oleks rada joostes läbida olnud liiga libe ja ohtlik.) Koos kogu oma varustusega, rõngassärgike ja aktiivkilp.

*linnusetorni uksest on vaja sisse pressida. Mina ei sobi esimeseks õlaks, kyll aga saan ma paar kihti kaugemalt kaasa rõhuda ja hakata protseduuri lihtsustamiseks rytmi karjuma.

*aitan mängujuhte - istume kolmekesi kivi otsas, yks tynni otsas, mis on Vajalik. Antud on ylesanne lobiseda ja viivitada, et päris esimene ettejuhtuv yksik mats kõike kohe ära ei lahendaks. Tuleb esimene (valge?), jääb juttu ajama. Tuleb teine, (must?), jääb natukeseks juttu ajama ja lööb esimese maha. Lööme ta maha, sest mis te tapate siin yksteist. Tuleb kolmas, (valge?), jääb juttu ajama. (Aru on saada et tegemist on skautidega, kes peaksid meie asukoha kohe tagasi vägedele raporteerima.) Aina tuleb ja tuleb inimesi, lahkuvad veidi aeglasemalt kui tulevad - kuni tuleb VG põhivägi, kelle ees jookseb meist mööda mingi hulk viikingeid, kes isegi ei peatu. VG põhivägi otsustab kähku, et meid ei ole mõtet kuulata, ja lööb maha. Viivitamistaktika täielikult õnnestunud, viie minuti asemel lobisesime ja takistasime oma viisteist.

*välkrynnak orkide laagrile. Sellega oli keeruline lugu, tegemist rollimängulise diplomaatilise intsidendiga ja lugu sai klaaritud, aga mainin ikkagi ära.  Mängu põhiosa on juba läbi, kõrtsi juures istuvad endiselt rollimängulises meeleolus VVV liikmed ja veidi eemal käputäis VGd (kes on yldiselt möllust nii läbi, et yldine poliitika kõige sellise suhtes, mis tundub nagu PLOT, on see maha lyya; lisaks tähistab seltskond Pimeduse võitu Valguse yle). VVV läheneb ja teeb ettepaneku. Paari hetkega on plaan koos, VG paneb välja seitse vabatahtlikku võitlejat, VVV samapalju. Plaan töötab, järgmine hetk ollakse orkilaagri keskel lõkke ääres ja algab (diplomaatiliselt põhjendatud) veresaun. Kõlab kyll nagu puhas kurjus, aga orkide reaktsioon oli lihtsalt hindamatu. "Vishna, ära löö, ma olen ork!" "Miks nad meid tapavad?!" "WTF??!!" Selgituseks võib lisada, et hiljem sai osa orke manalast VG rahavarude eest välja ostetud ja vastastikune austus harilike pidevate liitlaste vahel säilis.

Sellised syndmused siis. Yldjoontes võib öelda, et ma olen hämmastavalt rahul, vaatamata mõlemat pidi sobimatule ilmale (päikselõõsas on tingimata palav, kui kanda pikki musti rõivaid, ja paduvihm leotab needsamad rõivad ebamugavalt läbi), erinevatele äpardustele ja oma harilikule skepsisele nende inimete suhtes. Yhtlasi avastasin, et ka harilikku ropphuumorit on erinevatel tasanditel - sealesinenu oli yksikute suurepäraste eranditega (enamasti mu otsese ylema poolsed) tunduvalt mõttetyhjem (ja seetõttu vähemväärtuslik) kui laupäevaöine jauramine Saarjärve ääres.

Mul tuli mõte! Mõtlesin rolli välja! MINA mõtlesin midagi välja!

Miks see mulle isiklikult oluline on: Viimane kord, kui ma suutsin midagi õhust välja mõelda, tegelaskuju või põnevsyndmuse või midagi... noh, kirjanduslikku? oli nii ammu, et ma suudan vaevu meenutada, millal. Hm... aastal umbes 2005 mõtlesin välja oma ordurolli ja ajaloo, Paari järgneva aasta jooksul vast veel mõned rollid erinevate larpide puhuks. 2004 sygisel võtsin osa kirjanduslikust rumalusest... Päris lugu, kus oleksid syndmused ja muu selline (nevermind lõpplahendus, võtan kõik arvesse kus midagi toimub), polegi mainitutest hiljem välja mõelda suutnud. See on sigapikk aeg. Ei jah, luuletused ja vast mõni kirjeldus või yleskirjutus, aga need on natuke teine asi.

Mis ma välja mõtlesin: ega see ei olegi suurt midagi. Ei hiilgav ega originaalne ega põhjalik ega miskit, aga see on midagi, võrreldes eelneva täieliku võimetusega, nii et see on kõik. Kahendsysteem, puuduoleku vastand on olemasolek, nii et kontrastina... Kõik! Ilmselt ei loe siit seda keegi, kes mytoka rollimängust osa võtmas oleks, nii et võin jagada.

Kaber on metsa poole. Kahtlane. Imelik. Absurdini naiivne, täiesti lihtsameelne. Nad ei tea keegi, miks. Ta on kogu aeg selline olnud, algusest peale oli selge, et tast head nahka ei saa, jääb kylale vaevaks kaela. Aga mis kyla see on, kes oma vaeseid ära ei kanna, nii et talle vahetevahel siit ja sealt ikka midagi pudenes. Vastutasuks teeb Kaber tööd. Kui sul õnnestub teda tööle saada, see tähendab, aga siis teeb ka nii et tehtud on. Mõnikord teeb niisamagi - astub su hoovi peale ja teeb. Ei kysi midagi, ei ytle selle kohta midagi. Pole mõtet kysida. Ega ta vastab kyll, aga ta ei pruugi sinu kysimusele vastata. Võibolla kysib hoopis sinu käest midagi kummalist vastuseks. Mõni inimene meeldib talle rohkem kui teine, need on ajapikku hakanud kahtlustama, et Kaber teab liiga palju asju ja need ta just peast imelikuks teevadki. Tuleb teinekord su juurde, võtab käest kinni ja loeb sulle ette kõigi nelja omakandi kyla vanemad, kuus põlve järjest. Ytleb kolm päeva enne, kui peretytar palavikku jääb, et pajupõõsas on koplimaa taga suure kivi nurga juures kraavi kaldal. Laob sama kenasti puid edasi nagu ennegi, ja selleks ajaks, kui pajukoori otsima hakatakse, on läinud. "Vaata, kui tumedad tänavu kuuseladvad on!" Mõni arvab, et Kabrast tuleb kord veel paksu pahandust - paotab valel kohal suud või jalutab pahalassega kaasa, silmad pärani ja käest kinni nagu viieaastane. Seni pole tulnud, las ta elab siis - ja tööd teeb ju hästi.