Noh, Mytofest oli. Umbes selline oli, nagu ma eeldasin. Nägin oi-kui-ammuseid inimesi ja normaalset harilikku Kassinurmet. Yhel öösel olid tähed väljas, väga kena, väga kaunis, seisin hiies, pea kuklas. Ei olnud uskumatult suurepärane, ei olnud yleni ja kahtlemata nõme.

Aga igasuguste syndmustega seoses ma avastasin endas huvitava joone või jäin selle yle pikemalt mõtlema või midagi. Mind yllatab ja hämmastab, kui inimesed käituvad nagu normaalsed inimesed. Peale reedeõhtust vahejuhtumit eeldasin ma, et edasi läheb umbes nii: mina pean välja mõtlema, kuidas pahane olla või enda pahaneolemist käitumisega väljendada; kuidas teha uuesti selgeks, miks ma arvan, et mul on õigus pahane olla; ja mida peaks tegema, et varasemaid olusid taastada. Selle kõige juures võib märgata, et ma eeldan teiselt osapoolelt täpselt null empaatiavõimet, ise mõtlemise oskust ja soovi. Sellega on halvasti, inimestest ei peaks niimoodi arvama, see mängib neid vastikumaks ja halvemaks kui nad olla pruugivad. Kuna praktikas piisas umbes yhest selgitusest või märkusest teemal "see oli nõme", ja mul oli harilikus elus võimalik pahaneolemist väljendada umbes 15 minuti jooksul, tekkis selline veider rõõm ja hämmeldus.

Hakkasin sygavamale kaevama. Kogu reaalselt vahejuhtumile järgnenud kommunikatsioon ja kõik syndmused olid noh... harilikud. Nii peakski käituma. Yhiskond töötaks normaalsemalt. Miks ma siis eeldasin kõige halvemat? Kas mul on lihtsalt põhimõtteliselt madalad ootused teistele inimestele yldiselt? Kas mul on põhimõtteliselt miskipärast madalad ootused teistele inimestele konkreetselt? Ei tohiks nagu olla, muteada. Kyll aga olen ma varem kogenud, kuidas asjad käivadki umbes nii, nagu ma eelmises lõigus oma eeldusi kirjeldasin. "This is how it has happened before. This is how it's going to happen now, once again." - aga tegelikult oli normaalsem.

Yhtlasi tänan ma omaenda isiklikku õnnejumalannat selle eest, et ma yks hetk otsustasin mitte vabatahtlikult ronida mitmepäevastele (või eelistatult yldse) yritustele, mille minu jaoks õnnestumiseks peab kohal olema see-ja-see, juhtuma too-või-teine ja kui ei ole/juhtu, on kõik täiega nõme. Mida ma ronin sinna siis? Ei. Kui see asi mulle endale piisavalt huvi ei paku, et ma ise hakkama saaksin, põhimõtteliselt, siis ma ei lähe. Või kui tõesti erandkorras lähen, teen enne asjaosalistele selgeks, et yritus läheb mulle korda umbes sama palju kui teo peer ja mina olen seal nende pärast. Võibolla jään niimoodi mõnest toredast asjast ilma. Aga ysna kindlalt jään ma niimoodi ilma ka nendest lugudest, kus ma saan kaasa veetud täiesti võhivõõra rahva sekka ja vedaja teatab mulle pool tundi peale algust, et ma vaadaku nyyd ise, tema tahab vanu tuttavaid näha. (Juhtum öö... 6 aastat tagasi :P) Mytofest on siiski selline yritus, kus ma saan ise vähemalt normaalselt hakkama.