Ma osutun hommikul enne kella yheksat yleval olema. Ma olen yleval olnud juba umbes kaks tundi! Sellisel ajal olla _juba_ yleval on äärmiselt harjumatu. Mida inimesed hommikuti teevad? 

Ilmselt nad enamasti ei muig-oiga oma lihaseid ega tunne võõristust varaste kellaaegade ees. Mina tegin eile tervelt et 35 (32 ja pool! Ei, Ma ei pea neid sõjaväe stiilis lugema.) kätekõverdust ja olen tööta, nii et võin teha mõlemat. Vast avatakse varsti pood, siis saab osta asju, milledest teha võileiba. Vast saab osta ka liha, mida vormistada maitsvaks hommikusöögiks omleti juurde. Ehk siis peekonit, see sõna ei tahtnud mulle meelde tulla. 

Nagu näha, ei ole mu peaaju veel yleni tööle läinud. Peaksin enesele vormistama teise kohvi, kuid vaevalt see päriselt aitaks. Magada õnnestus ilmsesti enimalt kolm tundi. Une kvaliteet ei olnud ka maailma parim, neist kolmest tunnist märkimisväärse osa veetsin ma võideldes harilike nuhtlustega: kylm, palav, umbne, ebamugav, puusad. Puusad on eraldi ebamugavus, sest positsioneerides põlved yksteise peale hakkab mõne aja pärast ylemine puus valu tegema. Olevat naisterahvastel harilik häda. (Või siis võibolla niisama harilik? Legendi järgi tuleb see sellest, et keskmise naise puusad on laiemad, aga põlvedest laiemad on ju ometigi meesterahva omad ka?) Teise märkimisväärse osa neist kolmest tunnist veetsin ma õnnelikult irvitades. See segab magamist samuti, lihased, mis tahaksid uneks lõdvestuda, ei saa, peavad suud naerul hoidma. Ilmselt kuulub yheksakymne protsendi ringi nendest kaebustest yldistuse alla 'Alguse asi'. 

Kell, kell ei ole sugugi edasi läinud, kuid mõte teisest kohvist mõjub järjest kutsuvamalt.