Jõudsin mõne tunni eest tagasi oma nädalavahetuselt. See oli vägev, ent laibastas mu üsna ära. Tuba on kylm, sest kes siin kytta sai, kui ma ära olin. Endal on ka kylm, aga see on seestpoolt.

Me ajasime kohutavas koguses lolli juttu ja väga vähe asju ümber. Me vaatasime haigeid värvilis-liikuvaid asju (sest ma ei tea tõesti, kui palju olid filmid ja kui palju multikad ja kuipalju niisama videod) suurelt ekraanilt, ja lendasime muudkui mööda kosmost ringi. Laev kippus jubedalt kogu aeg vaenlaste kätte jääma, sest bensupaak sai alatasa tyhjaks. Värskelt treenitud kaptenitega juhtus seda lõpuks veidi vähem.

Kohutava koguse lolli jutu vahele sai rõdul külmetamas käies räägitud ka natuke sydantavavat. Selle kohta saab ära märkida ainult seda, et mulle meeldib, kuidas me tõsiseid valulikke ja pelutavaid asju rahulikult öeldud saame. Näiteks võin tuua oma reaktsiooni (mis oli täiesti siiras, eksole): "See teeb haiget. Lase mul natuke aega olla ja valutada, läheb varsti yle." Lasti. Läks. Me oleme nii normaalsed, et seda lihtsalt tuleb välja tuua aegajalt. See on ikka veel uskumatu ja raskestihaaratav.

Varsti peale seda toimus episood mängupyssiga. Mida teeb inimene, kes seda esimesi kordi näeb, aga kellegi pihta lasta ei taha? Imiteerib muidugi iseendal ajude välja laskmist (keegi teine ei andud põhjust ka, et sihtmärgiks osutuda). Olin veidi enne teinud märkuse, et sellise demonstratsiooni nägemine näpistab hinge, ärdagu tehtagu. Keeruliste mõttekalkulatsioonide tulemusel (eelmisest lõigust järeldunud) tundus oluline ja vajalik ette näidata (ja järgi vaadata), kuidas siis on, kui mina mänguasja toimimist uurin (ja isegi vaenlase laeva ekraanil harjutamiseks pole). Sain märkuse vastu. Asjade käiguga rahul.

See kõlab õudselt dramaatiliselt vist? See ei olnud. See ei olnud yldse. See juhtus täiesti muuseas, kogu muu möla ja mässamise sees. See koosnes paarist vaiksest rahulikust lausest. Jätkus teineteise lasta yritamine, mis mingil hetkel läks yle põrandal toimunud myramaadluseks tollesama õnnetu mängupystoli pärast. Sain teada, et olen päris painduv kohati. (See on hea asi, mida olla.) Mida arvata, kui kaks purjus inimest enne ägedaks minemist tõstavad lähedalolevad ümberminemisvõimalised anumad yhel nõul veidi kaugemale? Lelu muutus igavaks alles siis, kui kõik kuulid kadunud olid. Yhe leidsime hommikul (mispeale see sai järjekordse intensiivse naeruepisoodi peakangelaseks).

Haiget möla, nagu ma ytlesin, oli palju. Miskipärast jäi eredalt meelde kylmetav vestlus, kus meenutatud sai koolikeemiat. Benseen, see on ju mingi asi? Mismoodi ta on? Mida me teame selle kohta, niimoodi ilma igasuguse allikata? Ehitusdiagramme teadsime hulka paremini, kui seda, millega tegelikult tegemist on (ma kiusu pärast ei vaata hetkel isegi järgi).

Jah, 48 tundi kylas olla väsitab ära.