Niisiis oli mul vahepeal järgmine depre-auk. Kirjapandust väga palju hullemaks ei läinudki. Tyli oli peamiselt kujuteldav mu enda ajukeemia pealt ja tegelikult kõik hästi.

Vahepeal juhtus veel hästi mitu asja, aga ma ei viitsi neist rääkida ega kirjutada enam.

Praegu tegelen sellega, et oma maailmas aktiivselt kaasa rääkida. See on... huvitav ja natuke raske, aga tundub kasulik. Mõned nädalad tagasi mängisin tegelasega päev läbi sõjalist lauamängu ja kusagil viimase veerandi peal märkis ta mulle suitsupausil, et ma olen liiga passiivne. Et nii ei võida. Et ma ainult reageerin. Mis... noh, oli tõsi. Oli tõsi hoopis suuremas pildis kui ta parajasti ytles, sest ega see on see, kuidas ma oma elus yleyldse olen. Kohane maailmaga, saa sellest valutult läbi ja õnn tuleb... kusagilt? No aga siiamaani ei ole ju tulnud.

Otsustasin riskid ja muu sellise teadlikult sihilikult ymber hinnata. Ei ole vaja karta. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Ilmselt see ei ole ära suremine, _kõigi_ ymbritsevate inimeste kaotus, igavene nälg vms. Ma saan muuta seda maailma sellises suunas, nagu ma tahan. Niisiis käis mu laelamp mulle juba tykk aega närvidele ja takistas kapiukse avamist. Ma võtsin kätte, ostsin uue lambi. Ilusama ja sobilikuma. Panin selle täiesti ise yles. Elektrijuhtmete yhendamine ja puha. Olin sigaõnnelik. (Siis helistas ema kurva uudisega.)

Ivakene aega hiljem sattusin lugema WBW yhte postitust, mis rääkis sellest, kuidas meil on kõigil iga päev umbes sada 10-minutist ajatykki. Ja et ilmselt ei tuleks kahjuks mõelda, kas yks või teine tegevus väärib endale kulutatud aega. Osad väärivad ja osad mitte, see on loogiline. Aga seda endale meelde tuletada, et võib kysida "Kas see teeb mind rõõmsamaks või paremaks? Ei? A miks ma seda siis teen?".... kasulik.

Õpin uutmoodi olema, äkki seekord läheb paremini kui varem on läinud.
Ainuke keeruline koht on see, et raha ei ole praegu kättesaadav. Ma jäin ilma oma telefonist ja kõikidest kaartidest, nii et mul on täpselt null kasu viiest rahast pangakontol - ja piim on otsas ja filtrid ka... Ah, eks ma mõtlen midagi välja.

See on nyyd ylemöödunud nädala reede hommik, kui ma tegelasega viimati rääkisin. Ei, valetan, see oli möödunud nädala kolmapäev, kui ta peale seda mulle helistas, et uurida, kuidas läheb - ja rääkis, kui tore tal on vahepeal olnud. Arvestades, et ma olin vahepealse nädalavahetuse veetnud pahaneolemisest iiveldades ja nimetasin ära, et "oi, ma esimest päeva peale seda ei ole su peale padutige", mõjus see nagu "Vaata kui tore mul on, kui sind ei ole!" Katkestasin paari lausega kõne, et mitte kohe plahvatada, ja see oligi kõik.

Siiamaani leian, et minuga käituti väga ebameeldivalt. Praeguse seisuga on viimased mis, viis-kuus? kontaktiotsimise katset kõigi kanalite peale kokku lõppenud minu jaoks segaduse ja haigetsaamisega. Hea kyll. Mul sai selle suhtluse normaalse ja toimivana hoidmise jaks otsa. Miks mina alatasa vabandan, alati lepituse poole teed otsin? Aitab. Tõesti aitab. Kui ma ei tundu piisavalt oluline, et omalt poolt suhtluse säilitamiseks midagi teha, siis... ma ei pea tegelikult selle jaoks oma elus ruumi hoidma. Kiskuma pooleldi tangidega välja plaane järgmiseks vabaks ajaks, et mul sellal samuti aega oleks. Ei.

Aga peamiselt on väga tyhi ja yksildane olla. Ydini yksildane. Ma ei oska ära tabada, kas mul on praegu veel yldse sõpru alles jäänud. Täiesti siiralt ei mäleta, millal keegi teine minuga viimati yhendust võttis, et uurida, kuidas mul on. Et kuidas mul tegelikult on - mitte selle pärast, et ma sattusin yritusel kõrvale istuma. Yhendust võtta rohkemaks, kui selleks et minult midagi saada - laenu, faktiinfot, mu oskusi ära kasutada.

Miks olen alati mina see, kes yhendust võtab? Olen hetkel kahevahel - kas yritada leida uusi sõpru, hankida endale mingitlaadi sotsiaalne elu, või jääda vait. Lihtsalt vaikida, ennast järgmisest ja järgmisest päevast läbi närida ja vaadata, kas yldse märgatakse.

Yhest kyljest on sõprade leidmine väga keeruline. Ma ei kannata rumalaid inimesi, aga ma ei ole ka kindel, kas ma oskan tegelikult inimeste vastu enam siirast huvi tunda. Ma suudan heal juhul välja mõelda, et nyyd oleks sotsiaalselt standardne kysida selle ja teise kohta. ("Nyyd tuleks kysida millegi kohta, mida ta viimatisel suhtluskorral mainis.") Ja kust leitakse täiskasvanud peast uusi sõpru? Tuttavaid, jah. Mul on isegi täitsa häid tuttavaid mingi hulk - mul on reeglina umbmäärane aimdus, millega nad tegelevad ja kus nad oma eraeludega hetkel on. Enda asju räägin samuti, umbmääraselt. Mõned nimetavad seda juba sõpruseks. Mina ei saa nii - kui midagi juhtub, kuuleb sellest siiki eelkõige see inimene, kellega ma viimase nädala, eelistatult vähema jooksul rääkinud olen. Suhelda vähemalt yle võrgu mitu korda nädalas, paari-kolme inimesega. Nii, et ma ei kuule mitte ainult uudiseid skaalal "Ma sain uue töö!" vaid ka "Kurat, täna kõrbes puder põhja."

Tyyp jagas loetud tundide eest mõttetera, mis ytles, et kui see suhe, töökoht või ykskõik mis ei tee sind rõõmsamaks, siis see ei peaks su ellu kuuluma. Ma tahaksin, et mul ei oleks selle peale tunnet, et see käib suhtluse kohta minuga. See saab sama hästi käia töö kohta, mida ta ei salli. See on sama mõte, mida ylalpool isegi väljendasin, mille pealt ma olen kõik see viimatine aeg resoluutne pysinud.

Ilmselt ma siiski lootsin, et täna, kui ta mingi tõenäosusega tagasi linnas on, võtab ta yhendust ja tahab uurida, mis valesti läks. Aga kui ma ei peaks selle järgi ta ellu kuuluma, siis ma ei kavatse sinna tagasi pääseda proovida. On võimalik, et seega on kadunud viimane inimene, kellest ma hoolimist uskusin. Võtab silmad märjaks kyll. Iiveldama ajab ka, tegelikult.

Ei, kyllap on täiesti märgatav hulk inimesi, kes ytleksid, et hoolivad, kui kysida. Sest eelkõige on see sellise kysimuse peale ainuke mõistlik vastus; ainuke yhiskondlikult heaks kiidetud viis vastata. Vbl mõni isegi julgeks tunnistada, et ega tegelikult ei hooli kyll. Vbl on see vale, et ma seda tegelikult näha ka tahaks!

Aga mu telefon heliseb ainult vanemate või myygiagentide tõttu, kõik e-mailid on sygavalt asjalikud või reklaam ja chatis juhtub midagi ainult siis, kui ma ise räägin või siis, kui kellelgi midagi vaja on.

Eih, noh, mis mul yle jääb, nutan nutud ära, lõpmatult ka ei suuda ju piserdada, korjan ise oma tykid kokku ja toimin edasi. Robotina, sest maailm on iseenda varjukuju ainult, aga vähemalt kevadest saati mulle lootusetult kylge aheldatud. Tegelikult vastupidi, mina maailma kylge, aga suurt vahet pole.

Iiveldab. Nutan. Halb on. Yksi.

Kirjutaks siis vahelduse mõttes siia. Peale rohkem kui tervet aastat erinevaid arenguid.

Mul oli uskumatult tore nädalavahetus, aga... Miskipärast ei kaalu päikesetõusu aegsed udud, allikas metsas ja uued huvitavad inimesed yles mu teatavat sisemist... errorit.

Viimased paar nädalat on olnud tunne, et ma teen liiga palju halbu otsuseid. Olen justkui kaotanud midagi olulist oma mina-olemisest - teatava empaatiavõime näiteks. Inimesed on rohkem 'minu jaoks' kui ymbritsevad põnevad loodusnähtused iseeneses ja ma pean seda negatiivseks arenguks. Palun neilt kõiksugu asju ega oska nende vastu kena olla enam õieti. Lahtised otsad muudkui jäävad lahtisteks ja jälle ei saa midagi tehtud. Kahtlustan, et selle nimi on tagasi hiiliv depressioon.

Vastukaaluks on mul noormehega tore. Me ei yrita koos olla klassikalisese mõttes, aga oleme seda kuidagi palju rohkem välja arendamas. Tekkimas on see osa "suhte kolmnurgast", mida inglise keeles commitmendiks nimetatakse. Pikk perspektiiv. Nagu, täiesti pikk. "Ja siis me oleme tudivanad..."-pikk. "Aga tead, me peaksime selle [maja] tõepoolest ehitama"-pikk. Võtta koos ette nii mastaapne projekt on siiski midagi, mida teevad abielupaarid umbes - ja meil on veel veider, kui ma uurisin, kas mul võiks tema juures yks hambahari vedeleda, sest kipun nii sageli õhtuti sinna jääma, et see oleks lihtsalt hygieeniline. Me oleme arusaamatuid ja peaksime ennast veidi paremini välja defineerima, aga see, et ta selliste väljaytlemistega hakkama saab, teeb mu hinge rõõmsaks.

Peamiselt... ma ei tea, kas ma suudan ennast koolikoormuse all elus hoida, kui see nyyd sygisest peale hakkab. Või noh, elus ju ikka, aga toimimas ka. Olen võtnud, et hea kyll, diagnoos on selline, ma siis teen veidi vähem, ei proovi pöörata elu täisnurga alla et võimalikult kiiresti vastata yhiskonna standardile, vaid suunan seda lihtsalt vaikselt sinna poole, et yhe aja pärast vastaks. Aga kool saab olema kõige raskem asi, kõige rohkem pealehakkamist ja tegemissuutlikkust vajav asi alates ajast juba mitu mitu aastat tagasi. Seda ei saa hästi teha nagu Toots - et tee siis vähemalt pool. Ei, kõik tuleb teha.

Imetlen inimesi, kes suudavad käia tööl/koolis ja leida peale seda veel õhtuti aega hobide jaoks. Või mitte aega, aga jaksu. Ma suudan teha umbes yhe asja korraga päevas. Väga heal päeval kuni kolm asjalikku asja, aga need ei ole kunagi tööpäevad. Tööpäevad, niipalju kui neid on, on 12 tundi pikad ja nende jooksul ei saa mitte midagi muud teha kui tööd. Ja hobid muudkui vajuvad käest - nii palju asju on, mida ma tahaksin teha, mis on pooleli ja mille tegemine pakuks mulle palju rõõmu, aga tundub, et pealehakkamine on piiratud ressurss. Tööle kohale jõudmine vähemalt ei nõua seda enam.