Üks väga aeglane postitus

Tänane päev on möödunud väsinud olemise tähe all. See pole ka suur ime, sest lõplikult magama jäin vist küll oma poole kuue paiku ja õhtu oli pingutav. Päeval kella kahest aktiivne käsitöötegevus, sinna hulka teiste innustamine-taganttorkimine, kui suu kippus kiiremini käima kui sõrmed. Sinna hulka ka korduv vihastumine kõlapaela peale, mis jällegi streigib. Juba järgmine. Kuid kui põhilised telki kinni hoidvad õmblused hakkasid lõpusirgele jõudma ja teha oli veel kolmeerand pikka ja mitte ühtegi lühikest, jõudis kätte aeg lühikeste õmbluste tükk katki lõigata. See sai (nii poole kahe-kolme paiku öösel) siis välja murule laotatud ja lõikamiseks valmis pandud, kui selgus, et on veidi liiga pime et kääritööd näha. Pole hullu, saab ju lambi aknast välja suunata et valgusvihk ilusti vajalikule alale langeks. Selle korraldamise käigus tabas mind aga Löök. Oma olemuselt oli see elektri-, toimelt mõnevõrra tagasilöök. Kohkusin päris kõvasti - särakas käis, sõrm surises, kõik läks pimedaks ja mina pillasin pikendusjuhtme, kiljatasin-karjastasin vist ka. Seda kõike ühelsamal hetkel. Välja minnes olin sunnitud päris varsti maha istuma, enesetunne läks üleüldiselt halvaks. Sellegipoolest oli tegemist õnneliku õnnetusega, sest kui peakaitse (nagu ma hiljem isa käest teada sain) poleks kiiresti läbi läinud, oleksin võinud saada rohkemat kui natuke sirakat. Hirmus mõeldagi.

Mis ma vahepeal veel olen saanud, peale elektrilöögi - võtmed, 82 punkti, võrgupüüdmise masina ja tõenäoliselt päris palju nii õnnesoove, kiitust kui pahandamist.

Homme maale - vanaisal on sünnipäev, ja ehk saab kuigipalju raudrohtu ka korjata. Õitseb teine juba pikemat aega teeservades, usutavasti ka põlluveerel. Talvel külmetusega hea võtta. Õele tuleb lindipärg ka teha - kuidas ta ilma mingi peakatteta ikka laulupeole läheb. Seda jõuab ka homme kunagi vahepeal.

Nüüd veel arvuti üle vaadata ja siis magama. Teine arvuti, see tähendab. Et õiged pildid õigetes kohtades oleksid ja nii edasi.

Päikest!

Head jaanipäeva!

Minu oma oli küll hea. Enne seda oli veel kooli lõpetamine kah. Ja nende kahe vahel oli fondüüpidu, et seda mitte grillpeoks nimetada.

Lõpetamise põhimärksõnad: nõme fotograaf, huvitavad kõned, palju ootamist, veidi segadust, ilusad laulud, väga palju aplausi, ülikondades klassivennad (mida näeb harva), ilus ilm, kehv maniküür, super soeng, kaotatud kontsaplekk (ja sellest tulenevalt valed kingad) ja mis kõige tähtsam - endaga rahulolu.

Grillpeost võin veidi pikemalt kirjutada kui märksõnade kaupa. Alguses oli rake, sest palju asju tahtsid korraga tegemist, ühed sõitsid teistele sisse. Siis läks kergemaks, sest osad asjad said tehtud ja ma suutsin ka maha rahuneda. Inimesed hakkasid ka vaikselt laekuma - märksa hiljem kui arvata oli. Suhtlemine, fondüü nii õlis kui s(krtküll, numbrid ära õppida!)hokolaadis. Kui hämarduma hakkas, tuli siil meid külastama. Ta on vist mingi kohalik, eelmisel aastal oli teda ka mitmeid kordi nähtud. Koort, mis me talle tassi peale valasime, ta siiski ei tahtnud. Ju vist kartis. ja siis olgii juba päris hämar, taevas hakkas teisest otsast üha valgemaks minema ja kohalolijad läksid lõpuks magama. Need, keda kohal ei olnud, magasid usutavasti juba. Öösel kostus telkide ümbert klähvimist. Seda uurima läinud, aastasin neli pisikest musta nähvitsat ja ühe suurema kutsa. Kui nemad mind nägid, siis arvasid, et on selle koha õigluslikud peremehed ja võivad mu peale lärmata küll. Mõne kõssi peale nad siiski taandusid veidi. Kahjuks oli õues külm ja ma olin poolpime, nii et kaugemale neid ajama ei hakanud. Hommikul inimeseks hakates kuulsin neilt, kes varem tõusid, et prügikott oli mööda aeda laiali veetud. Ju neil oli siis lõbus. Varsti tulidki vanemad, asjad said kokku pakitud, hommik söödud ja minek. Seejuures lahknes seltskond - Liis ja Elo kuhuiganes nad edasi läksid, mina ja Ott jaanipäevale. Algselt Muhku.

Tee peal muutsime sihtkohta - kell oli juba palju saanud. Bussiga Antslasse, enne veel siit läbi et aega parajaks teha. Antslas poest leitud tuttava küüdiga pidime kohale saama, kuid see ei õnnestunud sugugi. Jõudsime hoopiski ühte teise tuttavasse tallu, kõik viiekesi. Imekena koht! Vaikne, keset metsa, paeaaegu privaatse järvekese ja täiesti oma suitsusaunaga. Milline luksus! Vesi ja elekter on märksa vähem olulised. Vahepeal oli küll plaanis edasi minna, et jõuda kõrvaltallu, mis oli algne siht - aga siis oli juba saunas käidud ja lõke üleval ja õhtu ja uni ja mugav. Hommikul oli äratuseks peremehe hõigatus, et tulgu me pudrule. Peale seda sai kõrvalkoht ka ära nähtud ja siis oligi aeg niikaugel, et kiire hakkas. Tallinna poole, see tähendab. Marsruut Kaika-Antsla-Võru-Tallinn-kodu. Nüüd olengi siin ja kirjutan.

Jube palju jäi ütlemata, näiteks kogu selle asja ja ürituse vahvasust ei jõuaks ilma peal ära rääkida. Ma loodan, et kõigil teistel oli ka tore.

Päikest!

Hädaldan

Sest on vaja ennast välja elada. Ärge pange tähele, ma tegelikult veel saan hakkama. Lihtsalt kohati ajab pinge emotsionaalseks, kohati nutma, kohati vihaseks iseenda ja teiste peale. Nii palju on teha ja ma ei kujuta ette, kust kõik see aeg võetakse. Uni on niigi juba tappev, aga ees ootab vähemalt üks öö kõlamist. Siis hommikul Linnukülla, töö kaasa, vist, võibolla ka mitte, kui sinna kedagi tulemas pole, mispuhul ma jään lihtsalt koju ja teen siin tööd edasi, Kui vahepeal magama ei jää. Tegelikult kunagi hommikupoole paar tundi vist ikka peab, muidu ei suuda õe aktust ära kannatada.

Muide - ärge tundke ennast kõlade tellimise pärast süüdi - mul on täitsa tarvis tööd teha ja raha saada. Lihtsalt pinge või midagi. Hammustab. Ja kui ma kellegi mõne järgneva aja jooksul halvasti ütlen, siis vabandan juba nüüd ja kohe ette.

Kuri, kurb, väsinud kuid siiski otsusekindel

Öine

Ei hakka viimae kolme ööpäeva unetundide keskmist arvutama. See võibolla polekski kohutav, aga selle ühe koralikult magatud öö tunde ma ju ei tea.

Miks ma kipun üleval olema? Töö kutsub. Ja mõnikord kutsub meelelahutus ka, nagu eilse-tänase öö puhul juhtus. Esiteks on Eestiski nädal enne pööripäeva ööd nii valged, et halltoonides nägemist ei tekigi. Teiseks peaks vist mainima, miks ma seda tean - ma jalutasin mööda Juminda poolsaart, kuulasin teiste inimeste tarka juttu ja vahepeal tantsisin ja laulsin kaasa. Ilus oli. Ainult vastu hommikut - mitte koidueelselt, vaid veidi hiljem - oli jubekülm. Selleks ajaks kippus uni muidugi ka juba võimust võtma - või siis veidike hiljem, igaljuhul olid väsimus ja madal ümbritsev temperatuur kokku ebameeldivad näitajad. Isegi must keep ei aidanud, ka päikse käed olles mitte. Samas, need mõned ilusad mere-ja maastikuvaated jäävad vist igavesti meelde.

Üks - päike on juba loojunud, aga taevas veel punane. Poolsaare viimane neemetipp, tipu lähedal suur kivi mille otsa oli lihtne pääseda. Tuul. Inimesed eemal, seljataga, tõrvikutega.

Teine - päike just hiljuti tõusmise lõpetanud. Vesi peegelsile. Päike paistab läbi pilliroo lehtede ja paneb need roheliselt kumama. Sini-sinine taevas, mööda merelahte liigub aeglaselt vana välimusega, kuid heas korras purjedega laev. (ei liigita, äkki ütlen valesti) Taustaks ilus-ilus laul, aga täiesti võõras. Kastepärlid pilliroolehtede alumisel küljel. Vee peal tee päikseni.

On ju ilus?

Selliste vaatepiltide-hetkepüüdmiste nimel tasub olla nädal järgemööda üleval. Seda küll juhtunud ei ole ja ma ei soovitaks kellelegi. Tervis on ka oluline.

Hulk kangast sai ka katki tehtud, seda siis täna. Vahepealsete sündmuste jutustamiseks on aga liiga uni. Homme peaks olema ka veel täitsa hea ja rahulik päev, siis aga algab uus nädal, mis lõpeb kooli lõpetamise ja jaanipäevaga. Kohutav, kui kiiresti aeg lendab.

Ühtlasi tuletas ennast meelde üks vana tuttav ja sellega seoses märgin ära, et see, kui ma teid tulevikus harvem nägema hakkan, ei tähenda, et te vähem tähtsad oleksite. Eelkõige on see muidugi mõeldud nendele, kes sügisest Tallinnasse jäävad.

Päikest! (või hetkel pigem kuud)

Motiveeritud

Ma sain teada, et bürokraatiaei olegi nii kole lohe kui ma arvasin, esiteks.
Teiseks sain ma teada, et kui mulle säetakse vastu vaatama kandilised ja koledad faktid, millega ma pean hakkama saama, siis ma kipun naerma hakkama. Sest seda on liiga palju et suuta sellega tegeleda ilma enda üle naermata. Kesse käskis ette võtta nii suure tüki, et see ei aja mitte ainult suud lõhki vaid pea pooleks. Ja seda minu puuduliku organiseerimisoskuse juures.

Eks näe, millal sellest asja saab.