Noh, Mytofest oli. Umbes selline oli, nagu ma eeldasin. Nägin oi-kui-ammuseid inimesi ja normaalset harilikku Kassinurmet. Yhel öösel olid tähed väljas, väga kena, väga kaunis, seisin hiies, pea kuklas. Ei olnud uskumatult suurepärane, ei olnud yleni ja kahtlemata nõme.

Aga igasuguste syndmustega seoses ma avastasin endas huvitava joone või jäin selle yle pikemalt mõtlema või midagi. Mind yllatab ja hämmastab, kui inimesed käituvad nagu normaalsed inimesed. Peale reedeõhtust vahejuhtumit eeldasin ma, et edasi läheb umbes nii: mina pean välja mõtlema, kuidas pahane olla või enda pahaneolemist käitumisega väljendada; kuidas teha uuesti selgeks, miks ma arvan, et mul on õigus pahane olla; ja mida peaks tegema, et varasemaid olusid taastada. Selle kõige juures võib märgata, et ma eeldan teiselt osapoolelt täpselt null empaatiavõimet, ise mõtlemise oskust ja soovi. Sellega on halvasti, inimestest ei peaks niimoodi arvama, see mängib neid vastikumaks ja halvemaks kui nad olla pruugivad. Kuna praktikas piisas umbes yhest selgitusest või märkusest teemal "see oli nõme", ja mul oli harilikus elus võimalik pahaneolemist väljendada umbes 15 minuti jooksul, tekkis selline veider rõõm ja hämmeldus.

Hakkasin sygavamale kaevama. Kogu reaalselt vahejuhtumile järgnenud kommunikatsioon ja kõik syndmused olid noh... harilikud. Nii peakski käituma. Yhiskond töötaks normaalsemalt. Miks ma siis eeldasin kõige halvemat? Kas mul on lihtsalt põhimõtteliselt madalad ootused teistele inimestele yldiselt? Kas mul on põhimõtteliselt miskipärast madalad ootused teistele inimestele konkreetselt? Ei tohiks nagu olla, muteada. Kyll aga olen ma varem kogenud, kuidas asjad käivadki umbes nii, nagu ma eelmises lõigus oma eeldusi kirjeldasin. "This is how it has happened before. This is how it's going to happen now, once again." - aga tegelikult oli normaalsem.

Yhtlasi tänan ma omaenda isiklikku õnnejumalannat selle eest, et ma yks hetk otsustasin mitte vabatahtlikult ronida mitmepäevastele (või eelistatult yldse) yritustele, mille minu jaoks õnnestumiseks peab kohal olema see-ja-see, juhtuma too-või-teine ja kui ei ole/juhtu, on kõik täiega nõme. Mida ma ronin sinna siis? Ei. Kui see asi mulle endale piisavalt huvi ei paku, et ma ise hakkama saaksin, põhimõtteliselt, siis ma ei lähe. Või kui tõesti erandkorras lähen, teen enne asjaosalistele selgeks, et yritus läheb mulle korda umbes sama palju kui teo peer ja mina olen seal nende pärast. Võibolla jään niimoodi mõnest toredast asjast ilma. Aga ysna kindlalt jään ma niimoodi ilma ka nendest lugudest, kus ma saan kaasa veetud täiesti võhivõõra rahva sekka ja vedaja teatab mulle pool tundi peale algust, et ma vaadaku nyyd ise, tema tahab vanu tuttavaid näha. (Juhtum öö... 6 aastat tagasi :P) Mytofest on siiski selline yritus, kus ma saan ise vähemalt normaalselt hakkama.

Huvitav. Ikka veel on vapper ja lahtine olla, aga mitte enam nii akuutselt. See on olemas - kui ma mõtlen, et kuidas mul praegu olla on, siis on selline. Aga kui ma parajasti millestki muust mõtlen, siis see vajub rahulikult tahaplaanile ära ega sega mu päeva. Mis on kasulik, nii saab asju tehtud. Ikka veel saab asju tehtud? Eks see natuke imelik on, ebaharilik asjade seis või midagi. Just väikseid asju saab tehtud, neid, mis korjuvad ja teevad igapäeva muidu aeglasemaks, kui nende eest hoolt ei kanna. Hästi väikseid asju - parandada oma sukad ära, vaadata, et prygi pysiks prygikastis ega vallutaks tervet elamist... Need asjad, mis yhel "täisväärtuslikul täiskasvanud inimesel" on ilmselt pysiharjumuseks kujunenud ega vaja enam tehtud saamise pingutust. Natuke nagu ehitaksingi hetkel endale neid harjumusi, vähehaaval, järjest, punuks korvi neist. Lõpuks tundub, et palju lihtsam on pysida asjalik, kui mõned väiksed ebakohad ei kriibi silma ja uueks päevaks riideid valides ei pea mõtlema "Nii, sellel särgil on nööp puudu, kui ma seda kanda tahan, siis peab sellega arvestama..."

Normaalne on. Saab toime.

Ja kui tund aega midagi teha on liiga palju korraga, siis proovi veerand tundi. Veerand tundi midagi teha on ikka veel rohkem kui yldse mitte. Eilsele ebaõnnestunud katsele teha yhte asja tund aega (katkes veerandtunni pärast), sai täna lisatud teine veerand - ja see ei läinudki tigutempol. Ei tea, äkki õnnestub veel kolmaski veerand täna kusagilt välja võluda.

Tundub, et siia kirjutamine tuleb maha jätta. Asjad, mis ma yles kirjutan, kipuvad enamasti umbes nädalapikkuses tulevikuperspektiivis pea peale pöörduma - kui kurdan, et ei saa midagi tehtud, pean järgmises postituses tõdema, et selle ja teise ja kolmanda tegelikult isegi sain; kui kurdan vaikust, räägin järgmine kord kohtumistest inimestega ja nii edasi. Vastupidi ka - ytlen, et seda või teist ei karda, ja homme juba kardan uuesti. Naljakas koht siin.

Igastahes on hetkel vist käimas mingi maailmamuutus, kus ma esiteks, teen asju, ja teiseks, saan asju tehtud. Varemalt ei ole teine esimesele nii otseselt järgnema kippunud ja umbes iga teine ette võetud asi on jäänud poolikuks, aga nyyd... ma ei tea. Ei taha ära sõnada.

Sotsiaalsus on ka olnud ja selle täpsemad viisid ja laadid on mind viimasel kahel päeval-õhtul yllatanud. Eriti eilne õhtu lõppes absurdselt pineva ameerikamägede kokteiliga. Mitte emotsionaalses mõttes, et täpsustada, vaid yldises, võibolla hormonaalses? Teate seda tunnet, kuidas sellel atraktsioonil sõitmine on korraga hirmus ja uskumatult vaimustav ja põnevus ja lahendus ja... Ja siis astud sellelt maha ja käed-jalad värisevad. Umbes samasugune värinatunne tabas mind eile õhtu lõpuks, mis siis, et reaalselt istusin ma lihtsalt toolil ja vestlesin. Olukorra ja temaatika vastanduses sisaldunud pinge, millele kontekst vindi juurde keeras ja alltekstid pingejoone ymber kaunistusi joonistasid.

Kasutan viimased mitu nädalat juba harjumatult sageli oma mõttekõnes ingliskeelset sõna fierce, sest enamasti ma ei suuda hoobilt leida seda yhte eestikeelset sõna, mis piisavalt sarnase tähenduse edasi annaks.

Näib, et ma kirjutan siia viimasel ajal rohkem. Ju siis on rohkem, millest kirjutada. 

Samal ajal... veidi imelik on. Konservitud, klaasi valatud, ma ei tea. Nagu mina ja mu tegemised mu enda tubamaailmas oleksid ajast välja lõigatud. Kas midagi ei juhtu või ma lihtsalt ei kuule sellest, kui juhtub? Kas mul ei ole midagi öelda või ei ole mul miskipärast lihtsalt, kellele öelda? Unustan suhelda isegi virtuaalselt viimasel ajal. 

Ei saa öelda, et mul igav oleks seejuures. Huvitav täitsa on, aga... Veider aja-aeglustumine, kus ma muudkui olen ja teen, korraga igavikuline ja... tsykliline? Yks päev tuleb teise järel, yks asi toimub teise järel, mulle sobivas tempos, igas päevas on vähemalt yks väike võit, ometi seisab kõik paigal. Kas ma olen maailma ära unustanud? Võiks öelda, et jooksen nii kiiresti kui suudan, et paigal pysida, aga see oleks vale. Ma esiteks ei torma sugugi, teiseks ei taju ka selles mõttes paigalpysimist - asjad mu ymber muutuvad, arenevad, kypsevad ja kasvavad, mu mõtted sealjuures. See kõik toimub lihtsalt teatavas tasku- või mulldimensioonis, maailmast ja teiste inimeste syndmustest lahutatult. Kummaline on olla, aga mitte otse ebameeldiv. 

Käisin kinofilmi vaatamas. Galaktika valvurid, eksole. Eesti keeles kõlab see pealkiri nii... kandiliselt. Miskipärast meenutab mulle vana Mirabilia sarja kujundust. Tore film oli yldjoontes, just sellist ootasingi. Eepiliste momentidega ei olnud yle pingutatud (võibolla yhe suudaks leida, mis eepika-asja tegi), enamasti oli keset võitlusi siiski aru saada, kes kellega kakleb ja kuhu poole vaatab, nunnususi ja huumorit ka parasjagu. Samal ajal - ei saa öelda, et see oleks _hea_ film olnud. Ma ei ole kindel, võibolla on asi minus, aga tegelaste omavahelised suhted, just eriti kesksemad, liikusid... hyppeliselt. Yhel hetkel tahavad kaks samahästi kui võhivõõrast teineteist vähemalt maha lyya, viis minutit hiljem jagavad omavahel asju, mida võiks pidada suurteks ja sygavateks saladusteks. Efekt oli nii väljaraputav, et ma nende umbes kolme, võibolla enama koha peal uskusin esimese hooga, et tegemist on valedega, mis on mõeldud valvsuse uinutamiseks. Ja kui siis muudkui ei tulnudki välja, et tegemist on valedega, olin sunnitud pea filmist välja tõmbama, et endale meenutada: jah, formaadi viga, ju neil ei olnud aega sellega kuidagi mõistlikumalt saada. Häiris, noh! Ja siis yks joon, mis mulle isiklikult sympatiseerib, aga kujutan ette, kuidas see võiks samahästi närvidele käia: nagu mõnes varasemaski Marveli filmis, oli aru saada "Ahhaa, see kaader/aegluupkombo/kompositsioon lihtsalt _peab_ olema otse koomiksist või nende koomiksitraditsioonist pärit." Mulle need kohad meeldivad, sest nad annavad mulle (võibolla võltsi) ettekujutuse mingitlaadi järjepidevusest - formaat kyll vahetub, aga võtab elemente endaga kaasa.

See on yks film, mida ma oleksin ilmselt tahtnud koos kellegiga vaadata, ent ma ei tea, kellega täpselt. Nii mõnigi tuttav oleks kinost lahkudes ilmselt alustanud pika tiraadiga selle kohta, mis filmis halvasti oli - samal ajal kui mina olen endiselt laadis "Nii nunnu! Vaata, mis nad seal tegid!" Ega ma ei läinudki ju filmikunsti imetegu otsima, ma tahtsin toredat kerget meelelahutust ja selle ma saingi.