P***sse!

Ja just siis kui tundus et kõik võibolla lähebki hästi, tuleb välja, et seda oleks ju liiga palju palutud. Kuidas ma saan olla omas mullis ja õnnelik, kui kõik maailma raskused tunduvad teisi ründavat? Vahelduse mõttes on mul oma asjadega kõik hästi, ja ma ei saa ikkagi seda vahelduse mõttes nautida. Pluss inmesed lhäevad järjest Tartusse ja neil on seal kõigil koos lõbus. Phäh, terve aasta veel ootamist. *nulltujus* Kuigi ma võiksin veel viimast hetke enne kooli kasulikult ära kasutada, kõlada, nõelata või krookida või midagi.

Tüdimus on. Suvest ja kõigist inimestest ja tegemistest. Ja kooli ka ei taha. Ei taha mitte mii-daa-gii!

Ja tegelikult võtan vist ja kirjutan Beldise mälestused lõpuni ja lähen nõelun siis. või alustan kõlade kammimisest. Või koristan.

Aga võibolla olen ma lihtsalt kade, sest teised saavad rohkem oma sõpradega koos olla kui mina. Loll mõnte, loll mõte, loll mõte. *tuletab enale meelde et elu ei saa kooli pärast otsa ja üksi on ka täitsa võimalik tegevust leida.* Ja üleüldse on mul täiesti piisavalt tegemist vajvaid asju ju. Mis ma üldse virisen, kõik on ju hästi. Ja kui ma ei saa olukorda parandada, siis ma lepin sellega, sest virisemisel pole mõtet.