Saingi hunniku õpikuid kätte. Tervelt 17 tükki. Rohkem kui kunagi varem. Nõmedalt palju, aga õnneks õhukesed. Nüüd tuleb hakata neile riiulisruumi tegema. Riiul sisldab nii palju kõike muud, et õpikud ei mhugi sinna. See kõik muu allub ühisnimetajale suvi. Päriselt ka allub. Vähemalt ruumi mõttes suurem osa sellest. Näiteks poolik õmblustöö. Poolikud asjad on ju nii suvesed. Või kangajäägid, mida sai suvel meeletutes kogustes tekitatud. Või Vana Sinine Märkmik - paljude vanade mõtetega. Või kommikarp, ammu tühjaks saanud. Või ramatud, mida sai pool suve loetud. Oh seda nostalgiat.

Ja koolimajja astudes jõudis eriti otseselt kohale, et ma olen see aasta viimast aastat koolis. Viimast. Ja ma olen kõige vanemate õpilaste hulgas - 12. klass. Ja kevadel tulevad eksamid. Ja peale seda tuleb Ülikool. Ja iseseisev elu. Põnev ja hirmutav. Ma ei suuda päris hästi ette kujutada, kuidas see olema saab. Aga ma ei jõua seda ära oodata. Sest see on Sõltumatus. Vabadus tulla koju millal tahad, minna magama kunas tahad, teha mis pähe tuleb. Küsimus seisneb ainult selles, kas ma olen piisavalt vastutustundlik, et sellega hakkama saada ja ometi jääda õppeedukuselt vähemalt senisele tasemele. Võib ju öelda, et sinna on terve aasta aega, miks ma selle üle praegu muretsen, aga see on ju _ainult_ aasta. Aasta läheb nii imekiiresti. Selle jooksul ei jõua väga palju ära teha. Ja teha on mul täiesti piisavalt määral asju. Milleks kõigeks tuleb võtta aeg kooli, autokooli, trenni kõrvalt. Pluss üritused, millest ma _ei kavatsegi_ loobuda.

Aga nende asjadega tuleb siis lihtsalt peale hakata. *läheb sokki nõelama*