28. september 2006

-iivsus.

Esiteks - positiivsus. Selle kohta sain juba ühe kommentaari ka. Positiivse. Sest nüüd ma jõuan jälle plusspoolel olla. Suudan tunda ennast tugeva ja jaksavana. Ja sellega tuleb vältimatult kaasa naerunäoga mask. Ja mulle meeldib. Ma leidsin mingi hetk, et aitab. Kui ei saa muuta olukorda endale sobivamaks, siis ole olukorra üle õnnelik. Sest alati on olemas midagi, mille üle õnnelik olla. Ja kui kõik tundub väga kurb ja masendav, siis naudi seda. Sest kui oleks ainult rõõm, siis see kaoks lõpuks ära. Tundja harjuks sellega, ega paneks enam tähelegi, et ta tegelikult õnnelik on. Nagu ühe kirjaniku jutus, kus olid Hea ja Halb. Ja siis kõik inimesed leidsid, et nemad ei tahagi enam halvad olla ja hakkasid kõik heaks. Aga välja tuli hoopis see, et siis ei olnud enam keegi õnnelik selle üle, et halbu inimesi ei ole. Sest nad ei mäletanud, et võib ka teisiti olla. Ja siis tuli Halb puhkuselt tagasi. Hea kutsus ta tagasi, sest tema ise hakkas ka ära kaduma. Ja alles siis, kui maailmas oli jälle nii head kui halba, oskasid inimesed olla õnnelikud selle üle, et on ka head maailmas. See kirjanik võis vabalt olla Henno Käo. Sest kui ma väga mööda ei pane, lugesin ma seda Tähekesest. Kunagi hästi ammu.

Teiseks - aktiivsus. Kuna ma jälle jaksan, siis ma võtan ja teen kah. Mõtlen ja tegutsen igasuguste asjade suunas. Ja mulle meeldib. Taas. Ja täpsemalt ei räägi, sest see läheks liiga pikaks. Pealegi ei ole poolikutest ideedest üleüldse soovitav rääkida, kui nad veel kujunemisjärgus on. Muidu mõni võtab neist kinni ja siis saab neist hoopis midagi muud viimaks kui see, mis alguses kavas oli. Ja siis on kurb.

Kolmandaks - ei olegi enam -iivsus. On lihtsalt heameel sellest, et sai ühe korra trennis käidud. Koju jõudes ei suutnud supilusikatki käes hoida - tudises teine puha. Koolis oli kirjutada ka kangesti raske - pliiats ei tahtnud alguses käes püsida, ja päeva teisel poolel hakkas küünarnukk krampi tõmbama. Mitte et ma seda pingutanud oleks, eksju. Aga see on üsna humoorikas tunne, kui käsi keeldub liikumast, kui sa seda liigutada tahad. Ei valuta, ei midagi muud. Lihtsalt ei liigu. Lihas näiutab sulle keskmist sõrme ja keerab teise külje, et edasi magada. Mulle meeldib. See muudab loovamaks. Loovlahendusi on vaja igasuguste asjade jaoks.

Tahaks teada, kas saab siis Kassinurme homme mindud, või liigume sinna laupäeval. Veidike viimane aeg seda teada saada juba. Muidu ei jõua vahest asju pakitudki? Vähemalt on suur lootus, et tuleb hea ilm. Halb ilm oleks ilmataadi poolt lihtsalt niivõrd nõme. Ei aitäh. Nii et ilus ilm, ptui-ptui-ptui.

Ja päikest ikka kõigile. Ja viitsimist oma asjade tarbeks.

Kommentaare ei ole: