Kooli algus ja muud jamad.

Et siis... täna on alles kolmas koolipäev ja ma juba suutsin põhjalikult sisse magada. Ääretult põhjalikult. Lausa nii põhjalikult, et tunniplaani vaadates märkasin, et enam pole mõtet kooli poole kõmpima hakatagi. Neli tundi küll veel ees, kuhu ma jõudnuksin, aga ainult kaks neist omavad vähimalgi määral kasu minu haridusteele. või noh, tegelikult kasulikud on arvatavasti kolm, kaks neist on mõttekad. Ja üks on lihtsalt nõme ja ajaraisk. Sest mu klassijuhataja ei lubanud mul loobuda prantsuse keele tundidest. Sest seda olevat nagunii vaid pool aastat ja "küll sa ära kannatad". Loomulikult kannatan. Ma ei jää õpetaja kahtlastele kommentaaridele just eriti tihti ette, aga see on kõige puhtam aja raiskamine. Poole aastaga viis õppetükki, mis on mõeldud nii üheks tunniks igaüks. Või siis kaheks. See on see, kui õpetaja ei ole tegelikult üleüldse õpetaja, vaid juhtub lihtsalt keelt oskama. Siis on valikaine kunst, kus saab joonistada. Aga see on kolmapäeviti üheksas tund, nii et osavõtt ei ole vist just eriti laialdane. See on see kasulik ja tegelikult sügavama mõtteta tund. kasulik sellepräast, et ma õpin seal ju ennast väljendama ja muud säärast, mõttetu, kuna hiljem ei pruugi mul sellest mitte midagi kasu olla. Ja siis on matemaatika ja inglise keel. Inglise keele tunni ma asendasin sujuvlt koduse inglise keele praktikaga, kui meie trepikojas elav võõramaalane tuli kurtma, et tema võti ei keera ju ukselukku. Loomulikult ei keera, see sai eile päeval vahetatud. Ja ema puuinglise keelega ei olnud küll midagi selle vastu parata. Sai siis oma uued võtmed kätte. Ja mata on lihtsalt nõme aine millest ma mitte midagi kuulda ei taha. jajah, ma juba kuulen vastuväiteid, et see on vajalik ja arendab loogilist mõtlemist ja mida kõike veel, aga ta on lihtsalt nõme. eriti meie õpetajaga. On üks kuivanud vana karusmari selline. See selleks. Tegelikult oelsin ma vist isegi viiendasse tundi õudnud, milleks oli füüsika, aga ühe pisikese kirjavea pärst oma tunniplaanis arvestasin ma kellaaegu valesti. Seda märkasin alles hiljem, ja siis oli juba liiga hilja.

veel sain ma eile õhtul täiesti omaalgatuslikult oma küünekestest lahti. See tähendab et nüüd on väga imelik midagi leüldse kirjutada, sest sõrmeotsad tunnevad jälle klahve. Aga mul polnud suurt valikut - trennis ei saa küüntega käia. Vähemalt mitte meie trennis sellisel kujul nagu see on. Need lüüakse lihtsalt sodiks. Või vhemalt sõrme küljest lahti. Ühe jätin ikkagi alles. Et teada saada, kaua ta vastu peab, kui teda enne taskusse ei lööda. Avastasin, et mu oma küüned on selle ajaga muutunud nii nõrgaks ja õhukeseks ja painduvaks nagu paber. Mis ei ole tegelikult sugugi üllatav - nad on mul alati sellised olnud, varem ei onlud see nii väljapaistev, sest varem olid nad lühemad. Ja ma oeln juba vahepeal harjunud sellega, et mu küüned on erikuraditugevad, nii et see, kui nad mõne pisikese asja peale tagurpidistuda tahavad, segab nüüd päris oluliselt. Trükkimiskiirusele tuleb see ilmaolek muidugi kasuks. Ma pole vist päris ammu nii kiiresti ja nii puhtalt kirjutada suutnud.

Ja eile käisime vanematega poes. Shoppamas. vanematega on hea käia . neil on raha, kui suudad neid veenda, et sul seda asja vaja on. Mina sain ühe eriti eriti ekstramõnusa hallikasvalge või helehalli kampsiku. Palmikutega. Täpselt sellise, mis on loodud olema pehme ja mõnus külmal talveõhtul. Ja saama ribadeks kantud ja välja venitatud sest sellest ei ole võimalik loobuda. Ja see on soe. Lausa liiga soe praeguste ilmade kohta. Ainult kahju, et sellel kõrget kraed ei ole. Järelikult tuleb tekitada asja juurde sobiv meeletu kogus samas toonis salli. *oma kampsunisse armunud*

Ja see ongi vist selleks korraks kõik. Nädalavahetusel sai veel mannekeene tehtud, aga sellest on teised juba rääkinud. Lisaks ainult veel niipalju, et jube põnev oli kooriku sees olla ja minu uudishimu lihtsalt ei lasknud paigal seista. Ma tahan ju teada, mis minuga tehakse! ja samas oli hüsteeriliselt lõbus ka. Ilma mingi hea põhjuseta. Päikest!