Magamatus ja sõbrad.

Magamatus teeb emotsionaalseks. Või ma avastasin just oma koorikus ühe peenikese pilu, millest terava sulenoaga läbi torgati - ai! Ma arvasin, et see sisemine koorik on juba piisavalt tugev, et seda terariistade vastu kasutada julgeda. Siiski mitte.

Tegelikult ei ole mu meeleolu päris nii miinustes. Tegelikult on kõik suhteliselt hästi lausa. Sattusin lihtsalt mõne lehekülje peale internetist, mis natuke kriipisid.

Aga selle kirjutasin hommikul:
Kirjutan seda Nõmmel. Kell on *vaatab* 10.44 hommikul, ma pole silmatäitki maganud ja seda puha ilma üleval püsimise vahenditeta nagu kohvi. Kõik mu ümber magavad. Mitte et neid kõiki nii palju oelks. Siin korrusel poolteist, üleval veel kaks. Mina jalutan aegajalt toas ringi, sest muidu ma jääks lootusetult magama. Päris mitu osa eilsest õhtust/ööst olin ma ainus tüdruk majas. See ei seganud mind absoluutselt, vaid tuli alles siis meelde, kui kõik juba magasid. Vahva on ssellist "potentsiaalset ohtlikku" olukoda avastada. Aga tegelikult pole mignit ohtu ju. Omad puha.
Huvitav oli ka jälgida, kuids inimesed erinevatest isloomuomadustest lähtuvalt ühte ja sama asja väga erinevalt näevad. Tipptasemel oli ka eilse õhtu "Lauluviisor". (Kolm poissi + kitarr arvuti ees vanu tuntud lugsid laulmas.) Nemad olid vist (loodetavasti) minu sealolu unustanud, või vähemalt ei pööranud selelle eriti tähelepanu. Nägemisväljas ma neil polnud, kuigi olin täiesi peidust väljas. Igatahes jttis kogu asi mulje, et nad tunnevad ennast väga vabalt. Huvitav oli jälgida, taas. Ja nüüd on ii-gaav. Ja UU-NII. Õhtul tuleb varakult magama minna. ja enne koju minekut üks võimalikult kange kohv sisse kulistada. Kui mu vanemad teada saavad, et ma maganud pole, siis on oioi.

Niisiis. Sedasi arvasin ma hommikul. Mõnda aega peale selle kirjutamist oli veel igavam ja veel unisem olla (magama ma tänu kõndimisele siiski ei jäänud). Aga pärast oli väga lõbus. Lausa liiga lõbus. (Kommentaar: "Ei tea mida te seal küll tõmmanud olete..." vms.) Noh, see läks üle. Ma oletan, et see oli magamatusest. Ja ma loodan, et mu üliemotsionaalne reageering internetile oli samuti tingitud mingitest puudujääkidest une osas.

Siiski, sünnipäeval oli tore, ja jalg on valus. Juba täitsa mitu aega. Aga sinna pole mdiagi parata. Elastiksidemed tekitavad tund, et mu üks jalg elab 21. sajandis, teine aga kunagi sääremähiste ajal. See on väga omapärane ja üldse mitte häiriv.

*Tahan ka stiilset masendust. Stiilset selles mõttes, et see tooks mulle pähe hästi palju eriti poeetilis-stiilseid laussekatkeid, mida kirja panna.*

Aga elu on ikkagi tore vahva kena ja lill.