Pingelangus?

Viuhh... Nädalavahetus edukalt üle elatud. Kõik kartulid mis välja paistsid, maast üles korjatud. Kääbikute sünnipäev ära peetud (ja vist isegi mitte läbi kukkunud). Üks päev ennast väja puhatud. Ja täna isegi koolis käiud ja mitte magama jäädud. Ma võiks ennast kergendatult tunda. Ma lausa peaks seda. Aga ma ei tunne. Otse vastupidi. Tunnen ennast imelikumalt kui pika aja jooksul, sest mul ei olegi järsku mitte mdiagi tapvalt põletavat enam teha. Okei, on see Rohani kostüümi asi, aga rohkem polegi suurt midagi. Hunnik käsitöönduslikke projekte on ka. Nii et aega tegelikult üle ei ole. Aga mitte msiki ei põle, ja see häirib mind, sest siis on mul komme kõik asjad tähtajani ootama lükata. Mis ei ole mitte hea mõte.

Vähemalt jah... olen ma nüüd puhanud. Terve pool pühapäeva sai maha magatud. (jeerum, mis lause - terve pool...) Nüüd võiks puhanud olla. Aga ei, ikkagi on selline tunne, et võtaks ja keeraks ennast veel magama ja ärkaks alles kevadel. Enne ei taha mitte kellegagi tegemis teha, mitte millegagi, lükkaks kõik sidekanalid välja ja magaks. Ja kui üles ärkan, teeks oma käsitööd. Et kevadel kõiki imestama panna. Aga ma ei saa ju.

Selle aasta jooksul on veel nii palju teha, nii paljuks ette valmistuda. Ja inimessed ei maga talveund. Pealegi magaksin ma siis liiga mitmed asjad maha. Koolis on vaja käia, pädevust on vaja edendada, rahalist seisu ka vahelduse mõttes, jne, jne, jne.

Ja lisaks võtab maailm lihsalt kätte ja teeb nii naljaviluks ja selleks et mul ikka midagi teha oleks, kolm pööret enda suhtes tagurpidi. Asjad mis seni tundusid kestvat maailma otsani, tunduvad/sid murenevat, ja seda kiiremini kui iganes varem, ja kindlamad asjad kui kunagi enne. Mis toimub? Inimesed, ärge laskuge sügismasendusse, või siis võtke midagi selle vastu ette kui tunnete et ründab. Palun?!