Ja siis tekkis jupp Aega...

Et kõik ära rääkida, mis asjasse puutub, tuleb alustada reede õhtust.

Tol reede õhtul tekkis mul trennist (mida ei toimunud) koju tulles mõte, et peaks võtma kokku mingi koguse neide ja kõik korraga käsitööga tegelema. See mõte sai siis kohe välja hõigatud, alguses ettevaatlikult. Juhuks, kui mina olen ainuke, kes arvab, et selline asi oleks ju igavesti tore. Aga õnneks ei onludki ma ainuke, ja päris kiiresti sai kokku lepitud, et järgmisel päeval läheme kõik õhtupoole Egle juurde käsitööstuma.

Laupäeva õhtupoolikust sai märkamatult terve õhtu, ja meid kutsuti linna, Folkmilli kuulama. See oli ka vahva. Sealt läksime edasi Tindarieni juurde, jõime väga väga hea maitsega salveiteed ja jäime vähehaaval magama. MIna olin viimane ja võisin ärgates enda arvele kirjutada keskmiselt ühe unetunni. See-eest sai üleval olnud aja jooksul hea jupp linast kokku õmmeldud. Ja oligi käes pühapäeva hommik.

Koju jõudsin nii umbes kella üheksa paiku. Teised olid kõik ilusti üleval ja söönud, ootasid vaid, et mina ka midagi kinni pistaks ja siis võis õunamahlatrall alata. Minu osaks jäi õunte huntimine, mannu andis tõrksamatele õuntele nuiaga takka. Tulemusena oli vist iga viimne kui õun selles mahlas minu käest läbi käinud. Alguses polnud häda midagi, vanemad õunad olid juba üpriski puhtad ja neid polnud vaj üle pestagi. Seejärel, kui järg uuemate kätte jõudis, sai aga alugse minu külmetamine, sest need tuli ära pesta. Kättpidi vees kolmandik päevast ja mul oli väga masendavalt külm juba. Kogu see külmarünnak päädis sellega, et mina vabastasin end (kui kõik õunad riivitud olid) tööst ja läksin pooleliolevasse majja sisse. Selga vastu soojustusvilla toetades ja penoplasti peal istudes hakkas veidi soojem tõesti, ent mitte oluliselt. Lõpuks sai teistel (vanematel siis...) kogu purustatud õunamass ära pressitud ja võisime koju tulla. Ehk oleks seal kauemgi läinud, kui isa poleks väga rangelt pidanud kella neljast kodus olema, et õigeks ajaks laeva peale jõuda. Mina vajusin üsna kiiresti magama, nii pole seitsme paiku, kasutades vabanduseks asjaolu, et mul oli külm ja paha ja väsimus.

Esmaspäeval ei olnud minu äratuseks mitte oodatav äratuskell, vaid ema, kes teatas et kell on juba veerand kaheksa. Mina, olles maganud oma 12 tundi, ei olnud siiski kuigi ärkamise meeleolus. Ühena esimestest asjadest mõtlesin välja, et mul tegelikult ei ole kuigi normaalne enesetunne. Justnimelt mõtlesin välja, sest päris kindel ma polnud, kas ma peaksingi ennast nii tundma, kui ma olen äsja ärganud 12-tunnises unest. Seda mul just eriti tihti ette ei tule. Suure vaeva ja mõningase simuleerimisega (loodame et vanemad seda lugema ei satu...) sain siiski koolist koju jäämise loa välja kaubeldud. Suundusin otse magama tagasi ja põõnasin oma 12 tunnile veel 4 otsa. Oleksin oodanud, et ärgantes tunnen end märksa paemini, ent kus sa sellega... Kõrvavalu, mida ma hommikul olin vaevu tundnud, oli juba täitsa kindlasti olemas. Palavik, mida hommikul veel polnud, hoolimata sellest, et ma kraadiklaasiga veidi manipuleerisin, oli ka tekkinud. Igal juhul veel pool päeva ja nii mõnedki tassitäied kuumi vedelikke hiljem jõudis ema otsusele, et homme - teisipäeval siis - ma kohe kindlasti kooli ei lähe.

Nii et täna, teisipäeval, sain ma ka terve päeva kodus olal, kui välja arvata käik arsti juurde. Seal sain teada, et mul ongi kõrvapõletiku algus. Arst vabastas mind ka kuni reedeni koolist. Oleks kauemakski vabastanud, aga on väga oluline olla reedel terve, sest muidu võib headaega öelda kogu laupäevasele kogunemisele nii ühes kui teises kohas. Siiski kummaline, et väljamõeldud tõbi päriselt ka küljes on. Nüüd ongi kaks päeva veel kodus istumiseks mõeldud, ja sellega peaks kõik seletatud olema. Ja siis tekkis mul jupp Aega oma igasuguste asjade tarbeks. Nii et ma ei kurda mitte sugugi. Seda enam, et sellel haige-olemisel erinevaid sümptome ega asju pea polegi.

Lisaks tekkis mul mitu head ideed leitide kohta. Need kavatsen ma ka teaostada - aga sellest ma pikemalt ei räägi.

Päikest!