Kesknädal juba

Kas asi on minus, või liigubki aeg väga kiiresti lihtsalt? Eile oli esimene september, aktus ja puha, ja täna on juba oktoobri teine veerand. Ja vehepealse ajaga polegi nagu midagi tehtud saanud. Kui see nii edasi läheb, jääb mul aega kogu töökuhja jaoks suisa väheks ju... Mitte et ma oleksin nõus mõnestki projektist loobuma. Tuleb vist piirata idapäevaselt vaadatavate netikülgede arvu, siis läheb arvutis vähem aega, jääb rohkem aega käsitöönduseks. Ja lugemiseks, ja kooliasjadeks ka. Neid ei ole üldse liiga vähe.

Eile oli selline energiatühjus õhtul, et oiappi kohe. Õnneks ei alga mul kolmapäeviti koolipäev esimese tunniga, nii et sai veidi kauem magada. See aitas, trenn aitas ka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin hopis sellest, kui mõnus on jalutada pimenevas linnas penne seenevihma all, ja tunda ennast täiesti üksiseisvalt, suutvalt, täiskasvanult, kõik-uksed-lahti meeleolus. Sellega suudab võistelda ainult mõni müstiline mereäärne kuuvalgusöö või tuul kõrges kohas või muud sellist ilustiili esindav asi. Peadpidi eelmainitud põhjusel pilvedes hõjudes astusin trammi, ja sõitsin peatusest mööda. Esimest korda elus. Niipalju siis iseseisvusest ja sõltumatusest ja endaga hakkama saamisest. *on endas pettunud* Oh well, tegelikult ei juhtunudki ju midagi hullu, nii et ma ju sain hakkama.

ja saksa keele õpetaja ütles, et ma võin täitsa püüdagi üle 90 punkti saada eksamil. St, et mul on väljavaateid need pnktid kätte ka saada, kui ma veidi rohkem grammatikale tähelepanu pööran. See pole üldse mitte paha variant.