Eluga raba(de)st tagasi.

Mul on homme jälle koolipäev. Mitte midagi üllatavat see tegelikult ju ei ole, aga ma ei osanud seda postitust kuidagi muudmoodi alustada. Sest tänane päev on olnud täiesti mõttetu arvuti taga istumine, oma lauda okupeeriva sodi teise kohta tõstmine (ja ma usutavasti tõstan selle nii umbes poole tunni pärast tagasi lauale), ja kohustustest viilimine. Ma hetkel viilin ka muuseas. Nõude pesemisest nimelt. Mitte et ma arvaksin, et nõud kuidagi ise pestud saavad, oh ei. Ma lihtsalt viilin sellest nii kaua, kuni tuleb aeg põhku pugeda, ja siis võtan kätte ja viilin magamaminekust, kasutades ettekäändena seda, et mul on vaja nõud ära pesta. Jah, ma olen lootusetu viil. Ainult füüsiliselt koormusest ei viili vabatahtlikult. Mittevabatahtlikuks nimetan ma seda, kui mõned harjutused lugemise sassi minemise pärast vahele jäävad. Või puudu jäävad. Aga see pole ju nii oluline, tegelikult.

Oluline on hoopis näiteks see, et ma ikka veel olen positiivne. Ja järgmiseks koolinädalaks on mul isegi energiat varutud. Looduslikku energiat - otse loodusest. Arvestades kõiksuguste usside (või siis pigem madudega) mis ngid lihtsalt niiiii iiiiilusad välja ja olid venivate ribidega (on neil üldse ribisid?), oleksid asjad võinud ka halvemini minna. Ja see meeldis mulle ka, et vihm alles kunagi hiljem tugevnes, mitte öösel. Muidu ei oleks minu mitte-surmakindel magamiskott isegi mitte veidi külmakindel olnud. Ja mina oleksin olnud sunnitud häbiga telki pugema, oma ülbusest telgita magada usutavasti külmetununa. Nii et oli tore, et vihma kuigipalju ei sadanud. Veidi ikka, aga see häiris ainult siis, kui otse üles vaadata. Ma toimisin muude asjade hulgas ka vihmavarjuna ühele pruunile päevakoerale, kes nägi suisa nunnu vlja. Pisike ja keras.

Ja õhtupoole õppisin head hulka seeni tundma (tagasi sunnitud pausilt nõusid pesemast) - kah otsapidi-servapidi rabalises keskkonnas. Kui hästi ma neid nüüd tean, ma pole kindel, aga midagi kindlasti meeles on. Peab ju olema. Lisaks sellele, et ma kohati käisin ja seeni leidsin, leidsin ma ka kasetohtu. Ühe kase küljest, mis oli ebaloomulikus asendis pikali - ehk siis enam ei kasvanud. Selle ma jätan endale. Kui seda ära pole veel visatud. Ta kadus küll kummalisel kombel ära kuhugi kapi pealt. Võibolla oli asi kotis.

Kindlasti sain ma veel mingi jupi võrra targemaks, mis mulle hetkel meelde ei tule. Küll siis tuleb, kui seda vaja on - kuid siis ma usutavsti ei tea enam, kust see või teine infokild pärineb, ja imestan isegi, et ma seda veel tean. Sedasi juhtub aegajalt.

mulle torkab järjest rohkem silma, et siia ma kirjutan omamoodi. mitte üldse eesti kirjareglite ja stiilireeglite moodi, vaid lihtsalt mõttega. Aga ma loodan, et see ei ole mu reedese kirjandi ("Ilus ja hirmus on inime..." - Tuglas, Dorian Gray põhjal) stiili väga hullusti mõjutanud.

Selle lootusega homsesse suundudes,