Laibastumine

Hommikul ärgates oli selline kohutavalt halb enesetunne kohe, et ei teadnudki, kas jõuan kooli. Sealgi ei läinud asi paremaks, ainult kelallaeg aina edenes ja edenes. Aknast välja vaadates võis kohati vastasasuvat maja vaevu näha - mis mõnus lumetormikesekene! Päris ilus talvine ilm.

Oma osa sellisel laipamisel oli usutavasti ka unel, mida ma hommikupoole nägin. Une jooksul polnudki midagi hirmsat, õudset ega jubedat, kuid ärgates (mis juhtus ainult juhuse tahtel samal ajal kui äratuskella helin) tundsin, et värisen üle keha. Unes olin ühel mängul, aga parajasti OG. Siis olid seal tegelasteks veel mingusugune Saamuel oma sõbraga ja Leofwyn, kes üritas selgeks teha, kas mäng juba on läbi või mitte. Tegevus toimus pisikeses palktares, kus hoiti OG asju. Niisiis olin ma mignil põhjusel põrandale väga lähedases vaatepunktis ja uurisin pisikest oksaraagu, mis liikus ilma mingisuguse põhjuse või loogikata. Ta liikus seinaga paralleelses tasapinnas, minu pool vaadates moodustas ristküliku, kõrguseks 2 ja laiuseks 4 ühikut, alumine serv põrandal. Liikus ilma ühegi mõjuta, täiesti iseenesest ja nagu arvutimängus, nõksatuste kaupa (mis olid siis ühikud). Vaatasin seda siis ja imestasin endamisi, kuidas asi saab lihtsalt läbi õhu hõljuda, kuiu märkasin selle kõrval ühte käelaba-suurust ja üldkujulist kumerat kuusekoore tükki. See nõksus samas rütmis edasi-tagasi, otsekui randmest. Üritasin selle alla piiluda, selleks tõstsin selle sõrmedepoolset serva veidi ülis - ja siis juhtus midagi imelikku. Ruum ei olnud enam üldse samasugune nagu enne, või muutus kuidagi veidraks vähemalt, sest selle tüki alt vaatasid mind kaks silma - oksaraagude otsad. Algul pidasin seda vaid kummaliseks juhuseks ja koputasin koera (kelle pea see oli) selja peale. See koer oli üks neist hästi suurtest, pikkade jalgade aga tohutult kurva näo ja rippkõrvadega koertest, ja üleni puust. Ruumi veidrust näitab seegi, et koer oli istuvas asendis, tema selg seega endisest põrandapinnast märksa madalamal. Kohe ma seda ei näinud - olks otsekui peitepilt olnud, või miski, mida vaatad nii lähedalt, et ei näe tervikut. Mõtlesin ainult sell palgi peale koputada, et need raod oma asendit muudaksid ega kõhedalt silmade moodi oleks. Siis võttis see koer (minust täiesti sõltumatult) kätte ja napsas tolle liikuva kosarao järele, otsekui oelks see mõni segav putukas. Aga kuna miskipärast moodustas koera koonu just see osa tare põrandast, millel ma põlvitasin, siis ma kukkusin alla, koera "maapinnale" ja ärkasin üles. Hirmus oli, kuigi mind miski ei ähvardanud. Kõhedaks muutis selle loo just asjaolu, et too puukoer oli niivõrd teisest maailmast pärit - väga võõras ja seetõttu kõhedusttekitav, nagu poelks kõik päris korras olnud.

Nojah, eks selle une mõjuvust näitab seegi, et ta mul ilma üles kirjutamata terve päeva on meeles püsinud, vähemalt selle mulle rohkem korda läinud osa. Mida Saamuel ja tema sõber tegid, pole mul siiani õrna aimugi.