Laiskloom ripub kõrva küljes.

Ma avastasin just ühe teise kõrva küljes rippuva looma veel lisaks Unile. Selle nimi on Laiskus. Sümptomid: kuigi on palju tegemist, ei ole nende hulgas mitte ühtegi, mis kutsuks. Kuigi muidu on tegevused põnevad, haaravad ja öö-läbi-üleval-hoidvad. Siis väsimus, olgugi et põhjust nagu pole. Paha loom see Laiskus, aga nunnu näeb välja. See selleks.

Teine asi, mis jõudis mind päeva jooksul juba päris tublisiti ärritada, on see meeleolutundlikkus. Mis kummalisel kombel viis mu väga halli ja sügisesse meeleollu, hoolimata sellest, et väljas on viisakas enam-vähem-lume kiht. Lumi on ju positiivne nähtus, kuulutab talve. Ja talv on ka positiivne nähtus - ilus ja värske ja vaikne ja üksik ja pehme. Minu lemmikaastaaeg. Aga no näed ei saa selle üle rõõmustada, kui negatiivsust ümber liiga palju. Nean selle asja maapõhja, aga lahti ei saa. Tuleb leppida. Ja teise tuppa minna, et siisi tegeleda vajaliku käsitöölise tegevusega.

Kolmandaks avastasin nüüd või mõnda aega tagasi, et liiga palju tegemist on, et sellega mõistlikuks ajaks valmis saada. Mõistlik aeg võrdub siin mõnede asjade puhul kesktalvega, mõnede teiste jaoks suve keskkohaga, aga teades enda pealehakkamisvõimet ja muud sellist, on keeruline uskuda, et sellest mdiagi head võiks tulla. Jääb üle ainult üks - anda oma parim, sest tegelikult mulle see kraam meeldib, ja ma tahan seda saavutada. Tahan-tahan-tahan. Niisiis, peale hakata.

Neljandaks, täna on neljapäev juba. See tähendab, et enamik vaheajanädalast on läbi. ja ma pole paari viimase päeva jooksul teinud mitte midagi mõttekat. Minu ambitsioonikad plaanid saada selle nädala jooksul valmis ühe teatud kleidi toorik ei ole määratud täitumisele. Noh, siis saab veidi hiljem valmis, valmimata ei jää.

Ühe kohutava väljavaate liedsin veel, järgmise suve kohta. Loodame, et see läheb mööda ja jätab mu puutumata, sest on nii kohutav, et ei taha sellest rääkidagi. Seesama 'kus hundist räägid' põhimõte. Parem seda mitte välja manada.

Ja nii ongi. Tahtsin vahepeal veel kirjutada, aga nagu polnud millestki rääkida. Ja nüüd on juba hilja jutustada kõigile toredast onkust, kes kuulas Dagöt ja Ursulat ja Koiksonit, neile kõigile kaasa lauldes; bemmi ja helivõimendusega ossidest; mõnusalt suurest tuulest ja ajutistest raheteradest vaatetorni otsas; öisest tähistaevast ja hommikusest härmatisest; mugavas masenduses veedetud ajavahemikust, kus mitte midagi teha polnud ja mis sellegipoolest väga lõbusasti möödus ning veel tuhandest miljonist pisiasjast, mis vahepeal juhtunud on. Nii et ma ei räägi, vaid mainin lihtsalt, et vahva on ka olnud, päris mõnda aega.

Päikest ja tehke oma ajaga midagi kasulikku!