Mõtte-tus.

Nagu mõtetest ilmaolek, mitte eesmärgitus.

Sattusin vaatama Kadri fototöötlusi (vt. DeviantArti kasutaja Iardacil). Need on väga väga imelised ja ilusad, ja neil on kadestamisväärselt head mõtteleiud juures. Leiaks ma ka midagi nii kaunist ja sügavat mida öelda-mõelda... Kahjuks olen vist liiga realist ja kasutan fantaasia asemel käsi asjade tegemiseks. Kurb hakkab - pole minus seda loovust, mida tahaksin. Ja kui on, siis see ilmutab ennast ainult kahtlastes unenägudes, kus kõik inimesed on väga enda moodi, aga sündmused veidrad.

Täna öösel nägin näiteks ühte larpi jälle unes. Olin seal valmistunud talunaise rolliks, aga miskipärst polnud mul korralikku kostüümi. Mispeale tehti lahti üks kirst ja sealt ilmus luksuslikust veripunasest siidist-sametist mantel. See ei sobinud muidugi talunaise rolliga kokku ja mind pandi selle aemel mängima kellegi kuningannat. Tolleks registreerunud mängija vist kohale ei tulnudki... Kõik algas suures saalis, mille ühes otsas ma troonil istusin ja hoidsin hoolikalt oma mantlit eest kinni, et kostüümitus välja ei paistaks. Saalis istus hulk tavarahvast, kes kõik vanaegsete koolipinkide taga pikkade valgete ja voogavate kirjasulgedega raamatuid ümber kirjutasid. Igaüks, kes minust mööda läks, kummardas veel ja puha... Ma üritasin siis omalt poolt ka nii palju kui võimalik sellist sisemist väärikust ja asja välja mängida. Siis tulki teade, et peame minema mingi teise saatkonnaga kohtuma. Selleks ajaks olin kuidagi märkamatult selga saanud uhke sinise kleidi ohtrate riidehõbe-lisadega ja pähe baretimoelise samast riidest uhke mütsi pika musta (jaanalinnu)sulega. Nojah. Meie delegatsiooni lipp oli sametist, roheline ja väga tikitud. Siis läks aga midagi valesti - saadikud, kellega me kohtuma pidime, osutusid pahalasteks ja ma põgenesin kuhugi. See kusagil oli hädasti remonti vajav maja, mis sarnanes kangesti Astangul olevate vanade sõjamajadega. Kükitasin ühe akna alla nurka maha, et möödujad mind ei näeks, ent mina kuuleksin, mis teisel pool seina räägitakse. Seal rääkis üks pahalaste väga uhkes riides valitsejanna (kelle isikut ma tean aga viisakuse pärast ei nimeta), et nad püüdsid kinni meie rahva kuninganna - st, minu - ja kuna ma olevat haldjas, nõuavad mu väljaandmise eest veel pahamatele tegelastele suurt lunatasu. Nojha, tore er minagi oma pikakõrvalisusest kuulsin - roll oli kogu aeg haldjas onludi, ma lihtsalt ei teadnud seda varem. Aga siis nad hakkasid kõik koos seda maja läbi otsima, mistõttu ma kuhugi öhe jooksin. Uni oleks veel edasigi läinud - ma tean seda kindlalt - aga hääled ärkveloleku-maailmast segasid selle ära. üritasin küll meeleheitlikult seda edasi näha, mis mul varem ka õnnestunud on, aga seekord nii ei läinud.

Jah, uned on vutviatavad. (see pidi tähendama huvitavad) Minu omad tomuvad näiteks pidevalt ühtedes ja samades kohtades. Aastaaeg võib olla erinev, päeva-aeg ka - aga ma tean, et selles kohas on varem toimunud unes see-ja-teine sündmus, mis oli teises unenäos. Seejuures on kõik need kohad ebareaalsed, ma pole nendesse ilmsi kunagi sattunud, kui nad kusagil ka olemas peaksid olema.

Aga veel käisin metsas. Ilus oli, ja tore oli, ja väga mitte-eksimine oli. Olgugi, et ma ei liikunud sugugi nendes suundades, kuhu olin varem läinud, vaid suundusin otse metsa sügavuse poole, kuhu varem sattunud polnud, ei tekkinud kordagi tunnet, et ma ei teaks, kuhupoole ma pean minema, et kuhugi jõuda. Ma tahtsin teada, mis on metsa taga, võin endale vabanduseks öelda. Kõndisin ja kõndisin, ja märkasin ühel hetkel otse enda ees neljakandilist nii umbes kolmveerandi meetri sügavust auku. Augupõhjas olid sammal ja vesi. põhja kandvust ma igaks juhuks proovima ei hakanud, see ei näinud just väga tugev välja. Aga istusin selle asja juurde maha, kuulasin ja mõtlesin ja nautsin loodust. Rähnid toksisid omavahel puude otsas just väljaspool nägemisulatust, tuul sahistas puulatvades ja kohati puud kriiksusid nii metsale tüüpiliselt omaette. Ühtäkki oleksin võinud vanduda, et puud räägivad omavahel. Üks ütles teisele midagi, teine hakkas selle epale naerma, ja kolmas kommenteeris midagi selle kohta. See võib küll kõlada hullumeelselt, aga see oli täpselt nii. Kõhe hakkas, läksin igaks juhuks edasi. Kes teab, mis nad veel must mõelda võivad. Tulen sinna, nende jaoks täiesti tulnukas, istun maha ja hakkan passima. Leidsin selle, mida oli tarvis, aga kui pidin hakkama kaasa võtma, sain nukrameelsusehoo. Kuidas ma raiun elusa, noore puu maha? Vabandasin siis ette ja taha, jätsin sinna nii mõnedki juuksed ja lahkusin kurva südamega, käes kaks erineva jämeduse, aga imekombel enam-vähem sarnase pikkusega ritva. Olin just jõudnud sinna, kus mets hakkas tuttavana tunduma, kui kuulsin vanemate hääli hõikumas. Tuli välja, et nende jaoks olin ma juba täitsa kadunud olnud ja nad kartsid, et ma eksin ära. Nad olevat juba jupp aega hõikunud. Vabandasin ennast ainult sellega, et ma ei eksi ju ometi metsa ära, ja seda, et ma metsa läksin, nad ju teadsid. Nojah, eriti see neid ei lohutanud.

Metsaskäigu tulemus - hulk sõrmejämedusi ja natuke peenemaid pulki, mille ma kaasa võtsin, kuna kahju oli neid metsa jätta ja millest mul on plaan kunagi, kui ma aega saan, nii mõnedki nõelad teha; ja üks võibolla-kasutatav kaigas, mis tuleb veel otsast sirgeks saagida. Njah.

Aga veel - sain endale täiesti eksprompt Jääääre juubliplaadi. Ise ka imestasin, kui isa ostuga nõusse jäi. Ja hulga ammuotsitud lõnga sain ka. Pole ühesõnaga kurta. Aga homme tuleb õppida, ja veel jupp silte välja lõigata, ja soovitavalt mõningad ära ka kirjutada. Siiski tahaks endale kaunisõnalisi ja sügavaid mõtteid, mida usutavasti polnud ka selles postituses. Muud ei tahagi eriti...

Päikest,