Triiv

Olen kurb. Ma olen olnud rohkem või vähem tuttav niivõrd paljude heade, huvitavate ja omapäraste inimestega, aga niivõrd paljud on kuidagi märkamatult elust välja triivinud. Vahetevahel veel satun nendega kokku - ent siis pole enam mitte millestki rääkida. Ei ole enam midagi ühist, pole jututeemade puutepunkti. Jah, loomulikult võib jäädagi tasemele kuidas läheb?-hästi,ja endal-ka hästi, aga siiski püsib mõte, et mis juhtus. Miks kunagi püsivana tundunud sõprus on ajas õhukeseks kulunud, miks ei kuule enam üksteisest nii tihti kui varem.

Tahtmatult jõuan järeldusele, et ehk olen ma ise triivinud... Endistest sõpradest eemale, kaugemale kunagistest vahvalt veedetud pärastlõunatest, õhtutest, aegadest. On kurb, ja paratamatult tekib pisike kadeduseläigegi sellele juurde, kui ma näen, et kõigil neil on nüüd oma ringkonnad, oma inimesed, veel paremini veedetud aeg koos nendega. Aga mina ei kuulu enam sinna. Selle asemel istun üksikul pargipingil hämardumiseni, vaadates möödujaid ja lonksates jahtuvat piimakohvi. Või vähemalt teeb seda osa minust. Ülejäänu on endaga rahul.