Niipalju siis sellest.

Sellest ehk siis minu plaanist paraneda/parenduda. See hõlmas ka korralikult koolis käimist, mida ma seni veelei suuda. Puudub harjumus õppida, või siis isegi enamikes tundudes kohal olla. Lisaks ei oska ma kirjtuada ei kodukirjandite ega analüüsi "Piiririigi" kohta, kuigi too mulle suhteliselt meeldis. Liiga ruttu peale seda lugesin Kundera "Olemise talumatut kergust", mis varjutas mõned asjad ära.

Mõne asjaga pole ma veel hakkama saanud/kinni pidada suutnud. Aga neist me ei räägi.

Hädaladan ainult natuke liiga kiiresti muutuvate asjaolude üle. Tuleb harjuda? Või pigem mitte, igaks juhuks. Vihkamine pärsib, seda küll - ja muusika, mille kohta keegi ütles, et see olevat kõige paremaks taustaks narkootikumidele, on ilma ka väga hea. Kurva tuju puhul näiteks. :)

Ja lihtsalt kurb ja süüme olen ikka veel. Järjekordne asi, mis mind vist jääbki painama. Nii pooleks aastaks vähemalt. Loodan, et sellesse suudetakse paremini suhtuda kui eelmisesse fopaasse, muidu on tõesti väga palju kadunud.

Ja õde magab teises toas ja takistab mul raha teenida. Ei, ma ei aja teda üles, ta oli vist kogu eelmise öö üleval, sõbranna juures. Sellepärast mul üldse ongi aega siin passida ja eimidagit teha.

Aga päikest vähemalt teile - minul seda pole.