Juhe.

Totaalne kaos mõtetes. Inimesed, käituge nii, nagu võiks oodata. Seda esiteks. Isegi, kui muutused/ettearvamatused on positiivses suunas, mõjuvad need ebakõladena tavalise elu mustris.

Teiseks, kevad on. Märts olevat ju eismene kevadkuu, ja täna õue vaadates oli küll kevad igal pool. Sula, kerge lörts, mis hiljem vihmatibadeks arenes, sopp (linnakevad, noh..) - ja see ei mõjunud üldse tatiselt nagu varem, vaid hoopis kevadiselt, värskelt, uue-elulikult.

Ühesõnaga, tuju helge ja meel kõrge, ja ma ei tea isegi, miks. Sest peale kevadet tuleb ju suvi, ja suvi on palav ja unine. Ärge solvuge, suvearmastajad, aga minu süda on talves. Mitte miski ei saa vastu tähistele öödele, jäälilledele ja kohevale valgele lumele.

Mida siis veel. Ma ei ole tark, näiteks. Kuigi ma üritan seda välja mängida.

Mõtlesin tegelikult nii täna-eile enda väärtuste üle - ehk siis, mis on mulle tähtsad asjad, millega võiks mind loodetavasti iseloomustada. Sealhulgas tulid ühena suurematest ja erksamatest välja teistele toeks olemine, uudishimu või teadmistung (kordamööda ja korraga), iseolemine.

Pagana keeruline on see laveerimine erinevate inimeste, suhtumiste, elude vahel. Juhetav, seda küll, aga huvitav ka.