Märksa elusam

Enesetunne on parem jah - juba terve eilse päeva oli suhteliselt normaalne olla, aga välja veel ei lubatud. Nojah - kui Muhamed ei tule mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde, või kuidas see ütlemine nüüd oligi. Kui teised nägid, et ma hakkasin ühtäkki seosetult mööda korterit ringi asjatama ja koristama, siis küsiti, mis on põhjuseks, ja siis alles läks paanika lahti. Ema ohkas, et seda nüüd ka siis veel vaja, tal probleeme niigi küllalt, vanaema ohkas, et kuidas ma julgen sellise segaduse ja seapesa sisse üldse kedagi võõrast lasta ja mõlemad rääkisid minuga korraga, et tee ikka seda ja ära tee teist ja andisd pahatihti vastukäivaid juhtnööre. Mina leidsin, et ma tean ise ka, mida ma teen, mida ma ei tee ja et nad võiksid üldse mu täitsa rahule jätta sest ma saan hakkama küll. Tuleb küll tunnistada, et nii viis minutit aega jäi küll puudu, aga see ei olnud sugugi oluline.

Aga miks ma tegelikult üldse postitama hakkasin, oli see, et sattusin lugema oma kunagist ammust blogi, mis oli põhimõtteliselt masendav. Aga üks ütles selle kommentaaris sedasi: "Ükski inimene pole statist, igaüht on kellelegi-millekski vaja. Kui tõesti pole seda kedagit üles leidnud, tuleb otsida... aga kuskil on ta siiski olemas..." Tol hetkel ei jõudnud see paksust mustast masendusest läbi ja tundus hooppis eelmisele kommenteerijale suunatud olevat, aga nüüd vaatan ja mõtlen - pagan, ümbritsevad on kogu aeg sellist tarka juttu rääkinud, et see kuluks ära kuhugi Tarka Ja Tähtsasse kohta üles kirjutada, et kõik seda näeksid ja meelde jätaksid. Oleks äkki vähem enesetappe näiteks. Ja üldse vähem masendumist.

Varsti, nii kella kahe paiku või veidi enne seda - see on siis veidi rohkem kui poole tunni pärast - hakkan Tartu poole sõitma. Isaga. Et vaadata üle kõik parajasti sobivad üürikorterite pakkumised, mis on õnnestunud üles leida. Tagasi alles hilja - nii kaheksa-poole üheksa paiku, aga telefonil alati. Eks ma siis homme vast kirjutan lähemalt, mis seal näha oli ja toimus.