Kriitik

Peale pikka järelemõtlemist nimetan oma kriitilised punktid ka üles, nagu Ott palus. Järelemõtlemine on seejuures tingitud pigem sellest, et mul polnud varem aega (ega praegu ka õieti pole, aga sellegipoolest, enne kui ära ununeb), kui sellest, et neid keeruline leida oleks.

1. Olen valede kohtade peal kangekaelne, õigeid kohti selle väljendamiseks ei kipu ära tundma.
2. Ei suuda tunnistada, et olen midagi valesti teinud, vabandamine seetõttu ka äärmiselt keerukas - seda eriti juhul, kui see langeb samale ajale eelmise punktiga. Kui viga on ilmselge ja selle tunnistamine ei löö mu uhkust liiga kõvasti, siis võib õnnestuda.
3. Olen kergeusklik, naiivne ja eluvõõras. Lisaseletust ei vaja. (isegi kui need kõik peaaegu sama tähendavad, peab neid sõnu siin just nimelt kolm olema)
4. Jätan asju pooleli. Põhiliselt suurt aega ja kannatlikkust nõudvaid asju, mille kallale olen hurraaga asunud, kui hurraa saab enne töö lõppemist otsa. Selliseid asju on mul kodus kõik kohad täis ja ma loodan ikka veel, et kunagi võtan kätte ja lõpetan need ära.
5. Kipun parandama inimesi, kes teevad üksiku eksituse, kuigi teavad teemat minust paremini. (Ema näiteks ja teisi ka), ühesõnaga see jätab ninatarga mulje. Urh. (ei meeldi endale ka)

Nii. Palun. Minu viis punkti enesekriitikat.

Aga järgmised olgu Uvatha, Liina, Elo, Riion ja Marten. (kelle kõigi kohta ma loodan, et nad seda üldse loevad)

Kutse.

Hee. Ma sain inspireeritud. Alates neljapäeva õhtust võite pisukese etteteatamisega (no helistage näiteks) igal ajal minu juurde Tartusse sisse sadada. Kui teil vähegi õnne on, ei ole ma parajasti koolis ja kui õnne on kübeke rohkem, on mul teed. Või kakaod.

Ühesõnaga olen ma igati muhedate vahvate poole valgeni venida tohtivate ilmaasju arutavate küünalt, teed ja näputööd täis õhtute poolt. Päriselt. Tööd on seejuures täis minu näpud, see pole kellelegi kohustuslik, keelatud ka mitte.

On ju tore mõte? Iseenesest käib see põhiliselt kooliaja kohta, mis päris varsti algab, ja talve.

Aga noh jah. See nõuab endale diivanipatjade tekitamist, näiteks, ja mõnedegi küünlaaluste. Ja uusi kardinaid oleks ka õigupoolest vaja - kahte suurt ja tumedat, ühte õhulist ja kerget. Sedasorti värk meeldib mulle, pole parata. Pyy võib ka lõbustada - ta oskab juba päris hästi laulda, kui laulud kaasa võtta. Samas ei ole ükski neist asjust hädatarvilik, esmane varustus on juba olemas.

Ühesõnaga, kokku lepitud?

Nukker muie, hakitud

Mis juhtub, kui parajasti postitust kirjutades selline klomp kurku tõuseb, et hakka või nutma? Sai järgi proovitud. Tulemus: lohutav lause, mis sobis kui rusikas silmaauku, paremini kui oleks eluski võinud arvata.

Klombi põhjustas elav meeldetuletus, et kohe-kohe hakkan tartlaseks. Mitte just järgmiesl minutil, tunnil või päeval, aga alla nädala on seda aega siia jäänud küll. Hea küll, ma ei vingu.

Lähen hoopiski õmblema - siis on ehk õhtul juba midagi selgagi panna, kui vaid mõne luku leian. Ja kõlada tuleks - vähemalt üks vöö tuleb valmis saada, pealegi ei ole tal meeletult keerulist mustrit isegi ega midagi. Niigi on sellega kaua viivitatud.

Enesekriitikat võib veel veidi oodata. Nii homseni. Või ülehomseni.

Veel - tundub, et mul ei ole mitte millestki rääkida-kirjutada siin. Varsti hakkab olema, ma loodan. Ja võimaluse peale loodan ka, et oleks, kuidas kirjutada, kirjutised võrku saada. Võrk on ju veel kahtlane nähtus mul Tartus.

Kui mitut suures osas võõrast keelt korraga lugeda üritada, paralleelselt, suureneb tõenäosus neist midagi aru saada. Tõestatud. Isegi väga magamata peaga.

Päikest!

Väsinud

Tahtsin midagi postitada, aga siis tuli mõte, et enne peaks muljed ja mälestused kirja panema. Kirjutan siis hiljem edasi.

Nüüd on hiljem. Lausa mitu päeva hiljem. Täpsemalt alustasin ma seda postitust üleeile, kuid kuna mälestuste üleskirjutamine võttis enamuse päevast ja ülejäänu kulus kolimiseks asjade pakkimise peale, jõudsin alles täna kirjutamiseni. Eile käisin perega Tartus, riideid ja riidekppi ära viimas, külmakppi kohale toomas ja raha maksmas. Vähemalt need olid põhilised, plaanitud asjad.

Plaaniväliselt sadas mulle ja isale aga kaela üle tunni aja kestnud loeng teemal kuidas hoida korda, mida ma juba olen jõudnud valesti teha, mis asjad ma olen jõunud ära määrida, ära lõhkuda või muud sellist. Hetkel pean veel vastu, küsimus on aga selles, kui kaua veel.

Nädalavahetusel oli teine Beleriandi Lugude mäng. Selle muljeid ma siin nii agaralt kirjutasingi, et aega ei jäänud üldse üle. Mäng ise oli fanastiline, tähistaevas nii tipi-täpiline kui veel soovida andis ja langetas minu nähes suisa kaks tähte. Super! Veel väärib lisaks teiste muljetele erilist äramärkimist veidi ebamugav kõrge ja mättaline rohi, mis õhuniiskusest, udust ja sadanud vihmast tilkus ja kõik riiete alumised osad märjaks tegi. Plusspoole pealt ütleks aga, et ei tea, kas see oli juhuste kokkulangevus või mitte, aga ämblikud asusid päriselt põhjakaares, imelik udu lõunas, nagu Silmaillioni kaartidelgi kirjeldatud. Vale oli ainult inimeste tuleku suund - oleksime pidanud liikuma idast läände, kuid liikusime läänest itta. Siiski oli tegemist esimese korraga, kui midagi sellist märkasin - ei ole mitte jutu sisu kujundatud maastikule vastavaks, vaid maastik langeb sisuga kokku. Ma ei ütle, et se varem nii pole olnud - ma pole seda lihtsalt märganud, ja ega ole ausaltöeldes olnud ka vajadust ilmakaari kontrollida.

Niipalju siis praeguseks - enne, kui lõunasse ära kaon (nii hilja kui võimalik, ehk tõenäoliselt 31. kuupäeval), tuleb veel mitu ja mitugi asja ära teha - õmmelda, põhiliselt, sest siin on mul võimalik kasutada elektrimasinat.

Päikest!

(trükivigades süüdistan Pyyd)

Ikka elus

Ammu pole ühtegi postitust eetrisse saanud.

Vahepeal on olnud tegemist ja üritusi ja veel tegemist ja veel üritusi ja palju ringi liikumist ja targemaks saamist ja väga vähe võimalust internetti pääsemiseks.

Kui nüüd täpsemalt öelda, oli vahepeal... nädal Tartus, mis lõppes hansapäevadega, pool päeva Tallinnas ja siis Kraukaga tuurile. Siis - Krauka liikmed on muuseas ülimuhedad - marsruut ühesõnaga Haapsalu-Viljandi-Tartu-Kassinurme ja nädala lõpus Mütofest. Sealt pühapäeval Keldrimäele (et oleks aru saada, kuhu koju), ja teisipäeval siit jälle Tartusse, neljapäeval Viljandisse folgile. Pühapäeval sealt Tartusse koju, siis päev liiga vara Kassinurme ja öö ihuüksi maatarga majas. Seepeale tulin järgmisel päeval rongiga koju kartuses külmetada ja palavikku jääda (kui lõpuks rongi peale jõudsin) ja nüüd ma siis olen siin.

Muljetada ilmselgelt kõigi nende ürituste kohta ei jõua ja ega see jutt vist ühte postitusse ära mahukski. Kui otsast alustada, võtaks kirjeldamine päris palju aega, set küllalt palju detaile on meeles.

Sain just teada, et homme ei olegi plaanis maale vanaema 70. sünnipäeva tähistama sõita. See on iseenesest natuke nõme, et nii hilja mind ka sellest teavitati, aga noh jah. Siis saabki homme midagi mõistlikku ära teha, või vastupidi, terve päeva maha magada.

Mida veel aktuaalsemat rääkida...

Näiteks ähvardab mind vist väljatõstmine. Igal juhul on peremees päris kuri, sest seina sees oleva augu kaudu tuleb peale vihma mulle vett tuppa, põrandale. Miks mul on seina sees auk? Sellepärast, et sealkaudu pääseb majja see neetud internet. (Juba päris mitmendat korda on jube tahtmine kirjutada internet kahe t'ga lõpust, ei tea, kas see on keelemeelega kuidagi seotud või mida...) Miks ma talle sellest varem rääkinud ei ole? Ma alguses arvasin, et sinine karbike koodnimega internet ajab ise seda vett välja, kondentsveena. See sai ära kuivatatud ja ma uskusin, et sellega ongi see probleem läbi. Kui vahepeal, enne Kassinurme minekut seal käisin ja koristasin, avastasin taas karbikese juurest vett. Mitte küll vabal kujul, vaid madratsi niiskeolemisena, aga siiski. Karbike sai taldriku peale pandud ja kapi peale tõstetud, heas usus, et hetkeks probleem lahendatud. Järgmisel või ülejärgmisel päeval aga pidi tulema peremees koos sidekarbi paigladusmeestega. Ja hommikul peale seda äratab mind kolm telefonikõnet. Esimest kahte ma ei jõudnudki vastu võtta (või oli neid üks?), kolmandal katsel aga sain teada, et nii ikka ei saavat, miks mul on põrandal loik ja pool madratsit märg, ja miks mul internetikarp vett täis taldriku peal on, ja miks ma olen selle veega lahti leotanud pool põrandaliistu ja üldse täiesti vastutustundetult mulle usaldatud varaga ümber käinud. Ei aitäh! Nüüd jäi nii, et järgmine kord, kui Tartusse minekut on, annan talle enne teada, tuleme mõlemad sinna ja vaatame asjad koos üle. (ja vanemad ka, nad aitavad mul sinna mööblit juurde tuua. Pregu on puudu/kohale viimata/ veel riidekapp ja peegel, täitsa puudu on külmkapp.) Olgu koht nii hea ja kena kui tahes, kui selline suhtumine tema poolt jätkub, olen nõus ise koha üles ütlema. Nii poolest oktoobrist või nii... Sest siis on kõik juba loodetavasti elukoha leidnud ja keegi ei lähe sinna. Olen jah nõme, ja meelega. Eelmine kord oli hädakisa lahti selle pärast, et WC-aken oli lahti ja tuul kõigutas seda, ja tuulduv põrandakalts trepipiirde peal andis ka põhjust minu kallal vinguda.

Nojah, veel ma minemas ei ole, siiski. Loodatavasti.

Mida veel... Ongi vist enam-vähem kõik. Naudin veel viimaseid internetiseeritud aegu, sest peale teist Beleriandi mängu kaon mingi hetk lõplikult Tartusse. Veel pole teada, kunas ja kuidas sinna võrguühenduse saan, aga selle olemasolu on üsnagi vältimatu.

Potteri lugesin läbi. Veidi vinguks selle tema "erilisuse" kallal, ainuke maailmas (või vähemalt üks miljonist) ja nii edasi. Muidu.... Tjah. Tegevus arenes kohati uskumatult kiiresti ja nagu päriselus, nii tulid ka seal juhtumised alati korraga. Rohkem ei räägi, lugege ise, kui tahate. Mina lähen loen hoopis muinasjutte.

Päikest!