Nukker muie, hakitud

Mis juhtub, kui parajasti postitust kirjutades selline klomp kurku tõuseb, et hakka või nutma? Sai järgi proovitud. Tulemus: lohutav lause, mis sobis kui rusikas silmaauku, paremini kui oleks eluski võinud arvata.

Klombi põhjustas elav meeldetuletus, et kohe-kohe hakkan tartlaseks. Mitte just järgmiesl minutil, tunnil või päeval, aga alla nädala on seda aega siia jäänud küll. Hea küll, ma ei vingu.

Lähen hoopiski õmblema - siis on ehk õhtul juba midagi selgagi panna, kui vaid mõne luku leian. Ja kõlada tuleks - vähemalt üks vöö tuleb valmis saada, pealegi ei ole tal meeletult keerulist mustrit isegi ega midagi. Niigi on sellega kaua viivitatud.

Enesekriitikat võib veel veidi oodata. Nii homseni. Või ülehomseni.

Veel - tundub, et mul ei ole mitte millestki rääkida-kirjutada siin. Varsti hakkab olema, ma loodan. Ja võimaluse peale loodan ka, et oleks, kuidas kirjutada, kirjutised võrku saada. Võrk on ju veel kahtlane nähtus mul Tartus.

Kui mitut suures osas võõrast keelt korraga lugeda üritada, paralleelselt, suureneb tõenäosus neist midagi aru saada. Tõestatud. Isegi väga magamata peaga.

Päikest!