Mida uut

Mõnikord võib internetist kasu ka olla. Näiteks sain ma selle kaudu teada, kas ja kus ma saan jätkata vereandmist. Saan. Tore ju iseenesest. Eriti olid abiks KKK lehed vastava asutuse koduleheküljel. Tundub, et Tartu tervishoiusüsteem on arvutiseeritum kui Tallinna oma.

Aga tegelikult ma vist ei peaks seda hetkel üritamagi, sest nohu on tekkimas ja kurk ei ole ka päris normaalne. Tegelen asjaga.

Mida veel. Ärge lugege liiga palju korraga - mõjub emotsionaalsele tasakaalule kehvasti. Eriti juhul, kui see võtab ära olulise osa päevast, võib kergeti tekkida mõttetu ja laisk tunne (ja mitte ainult).

Ma tegin eesti keele etteütluses nii palju tobedaid vigu, mida ma tegelikult tean, kuidas õigesti tuleb kirjutada. Sellegipoolest olin ma meie rühmas paremuselt teine oma kuue veaga, millest üks oli hooletus ja pool arusaamatusviga. Parim tulemus oli neli viga. Jee, me oskame nii hästi eesti keelt kõik...

Mulle tundub, et ma ei ole enam üldse oma stiilis. Kas mul üldse on siin mingit stiili? Arvatavasti mitte ja järelikult ma ei saa sellest väga väljas ka olla. Olen lihtsalt selline hüplik, võibolla sellepärast, et ma olen väga keskendunud hetkel. Homseni hakkama saamisele. Homme keskendun ümber. Ülehomsele. Jne. Homsele keskendumine väljendub hetkel selles, et ma ei ole kodus eesti keelt norra keelde tõlkimas, vaid vestlen klassiõega, kes käib nüüd teises koolis. (muidugimõista).

Tegelikult peaks minema passipiltniku juurde, neid tahetakse juba igal pool.