Sedasi siis

Istun Raekoja platsil. Sellepärast istun, et ei suutnud enam kodus olla. Väljas oli soe ja ilus ilm, ja kodus oli kurb. Enam ma eriti haigena ennast ei tunne. Eile metsas tundsin küll, aga takkajärgi mõtlen, et see võis vabalt üleväsimus olla. Ma sain märksa vähem magada kui oleks tahtnud või kui olen harjunud.

Mis oli siis metsas? Esiteks oli kogu aeg väga lebo. Kõigepealt oli katsis sõitmine, millele eelne mütside-rätikute jagamine. Nüüd on mul kapinurkade otsas kaks laigulist mütsi. Peaaegu täpselt ühesugused, pisierinevused detailides. Siis oli jaotelkide ülespanek. Siis sai kohvi ja kiirnuudleid ja pähkleid ja muud sellist. Siis oli jalutuskäik, kus me jõudsime valesse karjääri/valesse tiiru ja tulime sama targalt tagasi. Siis oli veidi aega lebo, mille jooksul õige tiir ja selle juures olnud kaevikud üles otsiti. Siis oli autosit uutele, et vaadata kaevikud ja õige tiir üle. Siis oli maskeerumise esmane tõde. Siis oli miiniväli. Ma leidsin kaks miini umbes arvatavasti kuuest. Teise küll elu jättes. Siis ma tundsin ennast pahasti - palav oli ja olid külmavärinad. Siis oli tukastus autos ja kojutulek. Ärkasin kella kahe paiku päeval. Vot sedasi. Vahva oli tegelikult.

Ärkasin ja siis tuli meelde, mis kodus viimati toimus. Või noh, meeles oli kogu aeg, aga ma üritasin selle peale mitte mõelda. Nüüd ma olen targem - võtsin kõik juppideks lahti ja uurisin välja, milles asi. Proovin teinekord õigemini käituda.

Pärast, kui koju jõuan, pean veel koristama hakkama - homme on uue kuu algus ja Ants tuleb kindlasti vaatama, kas mul ikka on korralikult korras ja puhas kõik. Vahepeal on tast isegi rahu saanud.

Teile sellegipoolest päikest!