Kiire-kiire-kiire

Ma ei mõista, miks mu blog on nii hüplik - pidevalt toimub minu elus asju, mis siia ei jõuagi. (ma tean, olen ise süüdi jne) Ma ju _tahtsin_ rääkida sellest, kuidas minuga eile juhtus Apollo või missuguseid ilusaid lõngu ma ostsin või kui vahva oli relvaõppe tunnis, aga ma ei leia enam kuidagi otsa.

Räägiks hoopis sellest, kuidas ühel tänaval raamatukogu lähedal on absolutuselt müstiline puu. Temas ei ole kaugemalt vaadates midagi erilist, aga kui selle all seista, on selgelt näha, mis teeb ta imeliseks. Ta lehed on kahvatukollased, peaaegu läbipaistvad. Mitte sellised tavalised korralikult kollased nagu võiks loota või arvata, vaid kahvatult, klaasjalt kollased ja see on uskumatult ilus. Vot nii ongi.