Pisaralauludest

Mul algab umbes tunni aja pärast eksam. Vahva - saab selle sunniku kaelast ära. Õppisin ka isegi nagu - mis seal enam viivitada.

Aga tegelikult leidsin hoopiski, et on umbes neli, võibolla veidi rohkem jube ilusat vanaemade moodi armastusloo laulu (kuningatest ja krahvidest ja sellistest), mis ma tahan ära õppida, sest need on ilusad. Ma ei ole enda arust muidugi õige inimene neid laulma - ideaalis peaks seda tegema keski klaashabras voogavas kleidis päikeseloojangu ajal üle mere vaatava kaljutüki otsas meretuulega, aga nad on ilu poolest seda väärt et neid teada ja edasi õpetada. Lootuses et äkki kord kunagi keski võtab ja laulabki nii. (Siia juurde käib nüüd küll veel suur ilusate sõnade ja piltide pilv, aga seda ma ära tooma ei hakka)

Teine variant on õhtul laagrilõkke ääres, kus mõni seltskonna muusikalisem tütarlaps võtab ja laulab ja kõik ülejäänud kuulavad. Ja kuulavad ja tuul ka kuulab. Ja isegi saadet ei ole (see on oluline!), sest pillimees ka kuulab. Ja iga kuulaja peas tekib kujutluspilt kuidas see asi võis välja näha, millest ta laulab. (ja siia juurde käib teine ilusate sõnade ja kujutluspiltide pilv, mis saab samavähe tõeks kui eelmine, mujal kui ehk ainult laulu või kirja sees).

Selliseid asju tänaseks.